If you can´t handle me at my worst, you sure as hell don’t deserve me at my best!

Me kõik teame, et minuga pole üldse kerge koos olla. Mr D teadis ka, sest ma rääkisin talle. Ma pole elus mitte kunagi kellelegi asju nii ausalt ära seletanud ja üritanud mehele elu nii kergeks teha, kui vähegi võimalik. Ta ei kuulanud. Me sattusime samadesse tülidesse over and over again, sest ta lihtsalt ei kuu-la-nud mind.
Ma üritasin väga pikka aega selliseid pisiasju alla neelata ja naeratades edasi minna, aga kui asi jõudis selleni, et ta iga kord, kui ma südant puistasin ja kaardid lauale lõin, solvus… siis mulle aitas. Mõte tähtsast idüllist ja kooselust pimestas mind piisavalt pikka aega, et viia mind punktini, kus taamal paistev ilus tulevik asendus betoonseinaga. Kõik läks nii kiiresti, et avastasin ühel hetkel, et ei tea üldse, mida tunnen. Tekkis näiteks küsimus: kas ma olen temaga sellepärast, et soovid on selged ja sihid on siirad või sellepärast, et kardan nii hirmsasti jälle üksi jääda?

Ja ma palusin temalt natukene aega, et järele mõelda. Olen enda üle äärmiselt uhke, et olen kõige osas suutnud temaga aus olla, iseasi, kas tema seda hindas, või mitte. Ta ütles, et mõistab ja otsustasime, et ei suhtle, kuni mina endast märku annan. Ta lubas, et püüab eemale hoida.
See püüdlikkus asendus üsna pea msnis kirjutamise, telefonikõnede ja lugematu arvu smsidega. Ma ei vastanud. Mul oli ju paus. Mul oli üle pika aja minu aeg!
Siis tulid sõnumid, kus ta väitis, et mu käitumine on lapsik. Et ühel hetkel olevat kõik nii ilus olnud ja teisel…

Ja ma olin ilmselgelt jälle seinaga rääkinud. Ta ei kuulanud ja mul sai kõrini.

” If you can´t handle me at my worst, you sure as hell don’t deserve me at my best!”

Playground love

Nädalavahetus oli hästi armas ja tore, nagu alati. Venitasime koosveedetud aja päeva võrra pikemaks ja võtsime mõlemad esmaspäeva vabaks.
Ehtisime maailma kõige ilusama kuuse, põletasime küünlaid ja jõime glögi. Vahepeal tegime hästi süüa (nagu alati) ja uputasime koos ta sõpradega londid alkoholi sisse. Esmaspäeval käisime linnas jalutamas ja poodides ringi vaatamas, et üksteisele jõulukinke leida… ei leidnud. Jama.

Nüüd muidugi igatsen teda,  sest sellel aastal enam ei kohtu. Kurb.
Teisipäeval koju jõudes läksin otseteed magama, sest raske oli ärkvel olla. Ma ei teagi miks, sest koos temaga pole üldse niii tähtsad tunded (kui hommikuti tema kõrval ärkamine välja arvata), aga ilma on ikka jube raske. Magasin 14 tundi, et tegelikkust vältida. Worked like a charm.

Ostsime emmega eile laevapiletid ära ja Eesti saabun 23nda hilisõhtul, et üle pika aja koos emmega maal jõule veeta. Idüll.
 
Mu tähtis mees tuleb pärast aastavahetust võib-olla paariks päevaks Tallinnasse, et hiljem koos minuga koju tagasi sõita. Plaan on veeta kaks ööd Palace’is, shopata (vitriinkapi alkoholivarud vajavad täiendamist), hästi süüa (mis värk meil selle söömisega on?) ja niisama puhata. God knows, et pärast aastavahetust vajavad tähtsad siseelundid ja mõned üksikud liigesed korralikku puhkust…

Praegu muud ei olegi. Olge tublid ja varsti näeme!

Kaitstud: He gave me his soul, I surely gave him mine

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Enne kui nädalavahetusest räägin, pean hästi tähtsaks mainida, et sain täna teada, kuhu märtsis praktikale lähen (20.03-02.04). Mitte, et restoranitöö mingisugune unistuste stsenaarium oleks, aga Champs Elysées’l roogiks kasvõi sitta. Et siis sellised lood.

Nädalavahetuse veetsin Linköpingus (Stockholm-Linköping nagu Tallinn-Tartu, mis on Rootsi mõistes lumme kusta ja kiviga visata) tähtsa D juures. Midagi erilist ei teinudki, passisime niisama kodus ja olime nunnud, rääkisime juttu, sõime hästi (ei saa taaskord mainimata jätta, kui hästi see mees süüa teeb- seekord siis thai cuisine) ja jõime hästi (suurepärane veinivalik amnomnom). Laupäeval magasime pool päeva maha, kaisutasime elutoadiivanil ja vaatasime telekat. Kui kargu alla saime, tuli minna toidupoodi, kust tassisime kaasa pool maailma ja natuke veel peale. Vaaritasin tunnikese pliidi ääres nagu tubli perenaine kunagi ja tulemus oli ilmselgelt vaimustav. Tegin kana apelsinikastmes ja risottot. Hästi tähtis informatsioon…
Hiljem tulid meile külla D parim sõber ja tema… st mingi tüdruk (tal iga nädal uus). Panime neljakesi koos tina ja mängisime seltskonnamänge ja nalja nagu natuke oleks saanud. Ja kuskohast võtan julguse öelda “meile külla”? Reede õhtul helistas D’le tähtis sõber ja küsis, kas kõrtsu lähevad või üldse ei lähe… “see nädalavahetus mitte, Mirjam on kodus”.

Coming up: Tähistame tuleval nädalavahetusel tema juures jõule. Kuuse, glögi, piparkookide ja jõulukinkidega. Stay tuned!