Otsustasin eile pärastlõunal, et igati kasulik oleks kasvõi üheks õhtuks oma  mustast enesehaletsuseaugust välja ronida ja vahelduseks ennast õue tuulduma lohistada. Sündmuse pidulikkust rõhutades pesin maha mind katva enneolematu sitakihi ja tegin isegi meigi. Sain linnas kokku Masaga (ja kui mitte temaga, siis tema poolearulise kaksikõega), käisime poes õlle ja muffi järel ning parkisime siis oma persed Lindale, kus rääkisime põhiliselt veistest, kaotusevalust ja muust, mille sülg parajasti suhu tõi. Seejärel tulime suurepärasele mõttele õhtul lakerdada ja meeletult täis jääda. Mina läksin koju käraka järgi, Masa läks Elleni juurde kassiga jalutama. Kui ma tagasi linna jõudsin, tegime Elleni juures kahed rum & coca cola’d ja läksime Hella, kus ootasid (ma ei tea kas ootasid, Tuvi meie kohalolekust igatahes väga suurt numbrit ei teinud, hihi) meid Tuvi ja Iie. Kukkusime siis joomise asemel sööma ja kui kõhud täis pargitud, läksime Hella parki. Plaan oli rumm (või vähemalt pool liitrit) ära juua, aga plaan luhtus, sest saabus uni.
Tellisime siis (poole kolme ajal?) taksod ja kasisisime koju.

Täna olen jälle urgu tagasi roomanud. Korraks käis Ragnar, keda sai vähemalt kiusata ja kui ta ära läks, hakkas jälle halb.
Päev otsa on nii ilus ilm olnud, aga ma pole siiani seda kordagi suutnud tähele panna.
Vot siuke värk. Eile oli igatahes hästi tore. Häääästi tore!

Sina hellita tuuli, sest mind ju ei ole…

Ma olen oma elus nii palju pisaraid valanud, nii palju tundnud seda hästti spetsiifilist tühjusetunnet ja nii palju kartnud, et ma sellest mitte kunagi enam ei toibu. Alati olen toibunud, sest tegelikult pole ma elus veel mitte midagi kaotanud.

Täpselt kaks nädalat tagasi kaotasin peaaegu kõik selle, mis oli mulle armas ja elutähtis. Ma kaotasin turvatunde, oskuse usaldada ja loota, kaotasin ühe oma elu toekamaist alustaladest… ma kaotasin oma maailma kõige tähtsama memme.

Ma olen alati osanud nutta, alati osanud endale kaasa tunda ja kui mitte teadnud, kuidas selle kõigega toime tulla, siis vähemalt osanud oma südamevalu välja elada. Ja praegu ma ei oska. Praegu olen tühi kest, sest minu elus ei ole enam inimest, kes tegi minust… minu.  Kes õpetas mulle pea kõik, mida tean ja elus hindan, kes oli alati see, alati olemas, kui ma kartsin, et mitte kedagi enam mitte kunagi ei ole.

Teda ei ole igatahes enam mitte kunagi.
Viie päevaga libises see kõik mul käest. Mitte kunagi ei oota ta enam mu tulekut mäe peal, mitte kunagi ei saa ma temaga koos kooke küpsetada või köögilaua taga maailma kõige tähtsamaid asju paika panna, mitte kunagi ei ütle mitte keegi mulle enam “mamm”…

Viis päeva! Reedel viidi ta haiglasse ja kolmapäeval kell üks olid tal käed rinnal ja lina üle pea tõmmatud. Reedel ilmus mu telefoniekraanile sõnum: “Memme läks puhkama.” Sest mind ei olnud sellel hetkel seal.

Mind ei olnud ka siis tema juures, kui ta juba haige oli, sest mitte keegi ei rääkinud mulle sellest. Ja kui tema sõbranna matustel minu juurde tuli ja esimese asjana (jah, esimese asjana, sest milleks mulle kaastunnet avaldada, kui avaneb ideaalne võimalus mu maailmavalust rasket südant ka süütundega koormata?) mult küsis, MIKS ma ei tulnud, kui memme mind nii ootas… ei osanud ma mitte midagi vastata. Ma pidingi minema. Ma pidin neljateistkümnendal juulil memmele külla minema. Aga viieteistkümnendal teda enam ei olnud…

Mul ei ole valus, mul ei ole kurb, ma ei oska nutta ja ma lihtsalt ei hooma veel, mis juhtus. Ma olen, nagu ma juba ütlesin… lihtsalt tühi kest.

Vahel helbena suudan Su juurdegi tulla ja Sa näed minust heledat und.

Ilmselgelt ei ole suvi õige aeg blogimiseks. Aga kuna mulle hakkab tunduma, et praeguse aastaaja nimi lihtsalt ei saa olla suvi, siis mõtlesin, et võib ju kirjutada küll.

Istun Viljandis, Oti toas ja mõtlen, et ma teile praegu pikalt ei kirjuta. Pikemalt kirjutan siis, kui pääsen meie kahte jaanipäevanädalat illustreerivatele piltidele ligi, et nendele toetudes asjade käiku kuidagimoodi meelde tuletada. Rasked ajad olid. Sportlikud. Tõstmine ja mälumäng, orienteeruma tihti ei pidanud. Nii.

Igatahes oli kõik (absoluutselt kõik) kuni möödunud reedeni hea. Isegi idülliline. Aga praegu tundub, et pole mitte midagi, mille üle päriselt rõõmustada. Muidugi on tore Oti elutoapõrandal tema sõpradega Ring of Fire’t mängida, kõrvitspuuvilltuulisõnaõlusuitsuandurtavailehmatjoomesegiennastnahuikoheyeahklõmmpuhur vuristada ja ainult jaatada (sest eitada ei tohi) ja nii palju juua ja staadiumi saabudes juba mängureegleid unustada ja selle tulemusena veeeel rohkem juua ja niiiii palju naerda. Aga kui ühel hetkel tuleb pärismaailm meelde, siis enam itsitada ja lakkuda ei taha. Siis tahaks midagi teha, midagi muuta või vähemalt MÕISTA kes ja miks elu ebaõiglasi otsuseid langetab ja kas ta üldse hoomab seda üüratut valu, mida kõik see hirmus kohutav õudus meile põhjustab?

Putsi. Lihtsalt palvetame.