Ma olen oma elus nii palju pisaraid valanud, nii palju tundnud seda hästti spetsiifilist tühjusetunnet ja nii palju kartnud, et ma sellest mitte kunagi enam ei toibu. Alati olen toibunud, sest tegelikult pole ma elus veel mitte midagi kaotanud.
Täpselt kaks nädalat tagasi kaotasin peaaegu kõik selle, mis oli mulle armas ja elutähtis. Ma kaotasin turvatunde, oskuse usaldada ja loota, kaotasin ühe oma elu toekamaist alustaladest… ma kaotasin oma maailma kõige tähtsama memme.
Ma olen alati osanud nutta, alati osanud endale kaasa tunda ja kui mitte teadnud, kuidas selle kõigega toime tulla, siis vähemalt osanud oma südamevalu välja elada. Ja praegu ma ei oska. Praegu olen tühi kest, sest minu elus ei ole enam inimest, kes tegi minust… minu. Kes õpetas mulle pea kõik, mida tean ja elus hindan, kes oli alati see, alati olemas, kui ma kartsin, et mitte kedagi enam mitte kunagi ei ole.
Teda ei ole igatahes enam mitte kunagi.
Viie päevaga libises see kõik mul käest. Mitte kunagi ei oota ta enam mu tulekut mäe peal, mitte kunagi ei saa ma temaga koos kooke küpsetada või köögilaua taga maailma kõige tähtsamaid asju paika panna, mitte kunagi ei ütle mitte keegi mulle enam “mamm”…
Viis päeva! Reedel viidi ta haiglasse ja kolmapäeval kell üks olid tal käed rinnal ja lina üle pea tõmmatud. Reedel ilmus mu telefoniekraanile sõnum: “Memme läks puhkama.” Sest mind ei olnud sellel hetkel seal.
Mind ei olnud ka siis tema juures, kui ta juba haige oli, sest mitte keegi ei rääkinud mulle sellest. Ja kui tema sõbranna matustel minu juurde tuli ja esimese asjana (jah, esimese asjana, sest milleks mulle kaastunnet avaldada, kui avaneb ideaalne võimalus mu maailmavalust rasket südant ka süütundega koormata?) mult küsis, MIKS ma ei tulnud, kui memme mind nii ootas… ei osanud ma mitte midagi vastata. Ma pidingi minema. Ma pidin neljateistkümnendal juulil memmele külla minema. Aga viieteistkümnendal teda enam ei olnud…
Mul ei ole valus, mul ei ole kurb, ma ei oska nutta ja ma lihtsalt ei hooma veel, mis juhtus. Ma olen, nagu ma juba ütlesin… lihtsalt tühi kest.
miiu
ma arvan et selle teksti-omanik on vaimselt ala-arenenud
tõepoolest