Otsustasin eile pärastlõunal, et igati kasulik oleks kasvõi üheks õhtuks oma  mustast enesehaletsuseaugust välja ronida ja vahelduseks ennast õue tuulduma lohistada. Sündmuse pidulikkust rõhutades pesin maha mind katva enneolematu sitakihi ja tegin isegi meigi. Sain linnas kokku Masaga (ja kui mitte temaga, siis tema poolearulise kaksikõega), käisime poes õlle ja muffi järel ning parkisime siis oma persed Lindale, kus rääkisime põhiliselt veistest, kaotusevalust ja muust, mille sülg parajasti suhu tõi. Seejärel tulime suurepärasele mõttele õhtul lakerdada ja meeletult täis jääda. Mina läksin koju käraka järgi, Masa läks Elleni juurde kassiga jalutama. Kui ma tagasi linna jõudsin, tegime Elleni juures kahed rum & coca cola’d ja läksime Hella, kus ootasid (ma ei tea kas ootasid, Tuvi meie kohalolekust igatahes väga suurt numbrit ei teinud, hihi) meid Tuvi ja Iie. Kukkusime siis joomise asemel sööma ja kui kõhud täis pargitud, läksime Hella parki. Plaan oli rumm (või vähemalt pool liitrit) ära juua, aga plaan luhtus, sest saabus uni.
Tellisime siis (poole kolme ajal?) taksod ja kasisisime koju.

Täna olen jälle urgu tagasi roomanud. Korraks käis Ragnar, keda sai vähemalt kiusata ja kui ta ära läks, hakkas jälle halb.
Päev otsa on nii ilus ilm olnud, aga ma pole siiani seda kordagi suutnud tähele panna.
Vot siuke värk. Eile oli igatahes hästi tore. Häääästi tore!