Märkamatult on kätte jõudnud järjekordne uus algus. Üürileping saab augustis läbi ja leivad kibelevad kangesti ühte kappi. Kahjuks pakutakse siinse piirkonna kinnisvaraturul ei rohkem ega vähem kui mitte midagi. Õnneks on mu tulevane (ja poole kohaga praegugi) elukaaslane üldjoontes üsna pretensioonitu – enamjaolt loeb ikkagi minu arvamus. Paraku jäi tema valida üks olulisemaid tegureid: asukoht. Mina tahaks tagasi vanasse heasse kesklinnaellu, aga seal pole ju kusagil autot hoida (pelgalt sisehoov ei sobi, pool autot viiakse küljest ära). Näiteks Kadriorgu ta ka ei taha, sest puumajarajoon olevat õõvastav ja pidavat veidralt lehkama.
Pirita ja Viimsi osas oleme peaaegu ühel meelel. Ühel meelel seepärast, et korterid on ilusad ja Hendrikule meeldib asukoht. Eriti meeldivad talle korterid, mis asuvad hästi kaugel tsivilisatsioonist. Praegu on küll tore viriseda, et mismoodi ma seal siis elan, mul pole ju autot ja seejärel lasta tal verega alla kirjutada minu vabalt valitud kellaajal kasvõi maailma lõppu transportimisele. Aga tegelikult on nii ka jube ebapraktiline elada.
Mina tahan ilusat ja avarat kööki, valgusküllust ja kaminat, suurt rõdu ja palju praktilisi lahendusi (et oleks, kuhu nänni märkamatult ära kaotada, näiteks vannitoas). Ei taha näha maitsetuid tapeete ega kahhelplaate, vaid ilusat parketti ja tagasihoidlikke värvilahendusi. Väldin meeleldi neoonrõdudega betoonkuubikuid, elaksin näiteks eestiaegses kivimajas (nom kõrged laed). Ei ole ju nii kuramuse pirtsakad ja utoopilised eelistused?
Ma ju tahan hakata sellel suvel tegema omaenda koju omaenda väikesele perele hoidiseid ja istutada oma väikese valge käega omaenda rõdule kõikvõimalikud maitsetaimed. Punuda maailma kõige mõnusam pesa, et elada maailma kõige mõnusamat elu…
P.S. Kui keegi tahab aidata meil otsida või oskab midagi soovitada, siis palun, ometi! Üüri piirmäär võiks olla 400 euri 
miiu
võtsid sõna