About damn time!

Follow my blog with bloglovin

I got a pocketful of sunshine, I got a love and I know that it’s all mine

Tänane hommik algas pika-pika snooze‘iga kaisus, seejärel käisin pesus ja lõhnasin ülihästi (uus leave-in juuksepalsam), tõmbasin selga valge pitspluusi ja pika valge pintsaku, viisin koos Hendrikuga viimase emale hällipäeva puhul valged liiliad, lasin teel tööle päikesel endale silma särada ja kepsutasin, ise ilusast ilmast ülevoolavalt joviaalne, kontorisse. Suutsin ilma suuremat sorti segadusse sattumata (uus töö, uus ala, uued kohustused) teha nii mõndagi kasulikku… ütlemata ilusale päeval ütlemata ilus algus. Kuidas teil läheb?

Ja me olemegi õpitule truud, aga elu küsib natukene muud. Ega mudilaste unejututõde ei saa rahuldada meid.

Pika blogipõua kohta vabandusi seekord ei otsi. Elu on vahepeal olnud päris raske ja kole ning täna on esimest korda tunne, et tahan üldse enda olemasolust kellelegi märku anda. Sellele vaatamata (või hoopiski sellest tulenevalt) on nii palju küsimusi ja mõtteid, millele tuleks kiiremas korras vastused leida.

Vanemuise tänaval lahatakse tihtipeale eksistentsiaalseid probleeme: kes me oleme ja mida kuradit me teeme? Mille jaoks me mida teeme, kas me üldse midagi teeme ja kas oleks targem kaaluda millegi hoopis teistsuguse tegemist? Pidevalt mõtlen, et mida me ikka halame, me peaksime olema “noored ja vihased”, innovaatilised ja sealjuures jube enesekindlad ja valjuhäälsed.  Aga mida nad meilt siis õigupoolest tahavad? Igasugune konventsionaalne “õppida, õppida, õppida” ajab mind endiselt natukene iiveldama. Ma ju tahan ja kavatsengi, aga kindlasti mitte enne, kui ma olen veendunud, mis seda ajakulu ja vaevanägemist üldse väärt on. Ma olen piisavalt tark tüdruk küll, et ümbritsevate inimeste vigadest (kindlasti mitte segamini ajada iseenda omadega) õppida. Ma võin ühe käe sõrmedel kokku lugeda sõbrad ja tuttavad, kes pole ülikooli minnes tahtnud sealt paar kuud hiljem karjudes mägede poole joosta. Muidugi tahan ka mina olla tark, ilus, osav ja edukas, kuid olen samas veendunud, et ilma tahtejõu ja kireta on selle saavutamine võimatu. Sealjuures siiralt õnnelik olles, noh.

Muidugi teevad mind õnnetuks hukkamõistvad ja pettumust väljendavad pilgud ja ohked. Aga needsamad kohtumõistjad on mulle samas alati pidanud jutlusi iseendale elamise olulisusest. Pinnud ja palgid, you see.

Ilmselt tuleks leida kuldne kesktee kõhutunde ja kaine mõistuse vahel. Ma luban sellega tegeleda ja oma edusammudest kindlasti raporteerida.

Lõpetuseks lisan sealtsamast eelmainitud blogist näpatud nimekirja:

YOU KNOW YOU ARE A GROWN UP WHEN…
1. Your houseplants are alive, and you can’t smoke any of them.
Comment: Mul ei ole mitte ühtegi…

2. Having sex in a twin bed is out of the question.
Comment: Mõnikord harva ikka juhtub.

3. You keep more food than beer in the fridge.
Comment: Kumbagi pole arvestatavas koguses, aga selle heitluse võidab ikkagi söök.

4. 6:00 am is when you get up, not when you go to bed.
Comment: Tegelikult 07:40, aga who’s counting?

5. You hear your favorite song in an elevator.
Comment: Ei ole nii popp lift töö juures.

6. You watch the weather channel.

7. Your friends marry and divorce instead of “hook up” and “break up.”

8. You go from 130 days of vacation time to 14.
Comment: Sad but true.

9. Jeans and a sweater no longer qualify as “dressed up.”
Comment: Ma olen tüdruuuk, jätke loll jutt.

10. You’re the one calling the police because those #%$@! kids next door won’t turn down the stereo.
Comment: Mu naabrid on mölakad, aga kahjuks oiviklikud mölakad. Kui saaks, siis kutsuks.

11. Older relatives feel comfortable telling sex jokes around you.
Comment: Make it stop… make it stop.

12. You don’t know what time taco bell closes anymore.
Comment: I live in a third world country. We barely have McDonalds.

13. Your car insurance goes down and your car payments go up.

14. You feed your dog science diet instead of McDonalds leftovers.

15. Sleeping on the couch makes your back hurt.
Comment: Mu selg valutab pidevalt.

16. You take naps.
Comment: Napsu ikka võtan! Hehahohuhu…

17. Dinner and a movie is the whole date instead of the beginning of one.
Comment: Soojendame kotlette ja vaatame läpakast filme. Hot date, tõesti.

18. Eating a basket of chicken wings at 3am would severely upset, rather than settle, your stomach.
Comment: NEVER!

19. You go to the drug store for ibuprofen and antacid, not condoms and pregnancy tests.

20. A $4.00 bottle of wine is no longer “pretty good shit.”
Comment: Bollino pole kunagi väga mokkamööda olnud.

21. You actually eat breakfast food at breakfast time.
Comment: Pole antud poole päevani magamise rõõmu. Tunnen puudust.

22. “I just can’t drink the way I used to” replaces “I’m never going to drink that much again.”
Comment: Kui sa öölokaali külastades esimest korda elus vähemast kui pudelist veinist nii kuradi umbjoobes oled, et interjööri täis vomeerid, ei saagi sellist jama muudmoodi kommenteerida.

23. 90% of the time you spend in front of a computer is for real work.
Comment: Eirates fakti, et ma seda jaburust siin tööajast teen…

24. You drink at home to save money before going to a bar.
Comment: Poolene Laua Viin aja peale kodus sisse ja siis Laia tänava puhvetisse? I was always grown up.

25. When you find out your friend is pregnant you congratulate them instead of asking “Oh shit, what the hell happened?”
Comment: Pauk ja vanker, sõbrad! Ma tahan lapsehoidjaks tulla!

Hall & Oates – You make my dreams

Madde tuli eile! Läksime talle lennujaama vastu, trotsisime kallistades külma ilma ja seadsime siis sammud poe poole. Et ma olin eelnevalt juba vahuveini ja veinid poest ära toonud, ostsime hästi palju mõnusat mämmi. Istusime siin, jõime mõnusat mullijooki ja sõime kirsstomateid, fetat, oliive, brie‘d, viinamarju ja sinihallitusjuustu. Siis kiskus Madde oma kohvrist välja hunniku üsna nigelalt (sorri, kallis) pakitud kingitusi ja käskis avama hakata. Olin küll päris hämmingus, aga järgisin kapteni käsku. Kõigepealt tuli paki seest välja saumikser, siis silmameigipalett, siis saapad, jope ja kõige tipuks… see uus tibuke, millega ma praegu blogin.

Nüüd üritame oma kohutavalt valutavad pead linna viia, et vanalinnas jalutada, poodides ringi vaadata ja võib-olla kuskilt mõnusat rasvast pohmelitoitu leida. Teeme teile kindlasti palju pilte ka. Ilusat päeva, kiisud-kutsud!

Sõpruse puiestee

ja on ju tore elada siin ime-imelises ilmas
kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab
ma nutan ainult siis kui miskit on mul silmas
ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head

Küsin endalt: kas täna on hea päev? Samas vastan ise: on küll! Et millest selline rõõm tingitud on või?

Ma ei leia praegu isegi sõnu, et seda rõõmu kirjeldada. Tegelikult peaksin üleüldse praegu otsustama, kas minna Loorega koeraparki või hoovi mängima.  Noh, sest selle viitsimisega on nagu kõige muuga … aga samas on tore, kui koeralaps õnnelik on. Tassisin oma sooja jope ka talvekorterist välja, nii et võib vist karupüksidki jalga tõmmata ja mitmeks tunniks õue külmetama minna.

Toodles!

Tähtis informatsioon

Et tutvuda ettevõttega, mille heaks nüüd töötan, võite kõik minna ja vaadata seda. Ja kui klipp vaadatud, võite hakata pöidlaid hoidma, et Janno ja tema suurepärane äriidee saates edasi jõuaks. Kui antakse võimalus hääletada, siis teate, kelle poolt hääletada. Jäi midagi ebaselgeks? Ei? Väga tore!

Näkkas!

Sain oma esimese tööintervjuu. Hoidke mulle teisipäeval pöidlaid-varbaid!

Tumble out of bed and stumble to the kitchen, pour myself a cup of ambition.

Tunnen, et on viimane aeg hakata ennast cvkeskuses taevasteni kiitma, et keegi mulle kunagi raha andma tahaks hakata. Millegipärast tundub viimasel ajal, et märksa lihtsam on lihtsalt käega lüüa ja mõelda, et keegi mind niikuinii ei taha.

Sikutan pöidla nüüd persest välja, võib-olla (ja sedagi ainult võib-olla) luban endale tassikese teed ja seejärel ei tõuse siit sekundikski enne, kui kõik k*ppivad saatekirjad ja kurat-teab-misasjad on kõikvõimalikesse asutustesse laiali saadetud.

Edit: Võite olla täiesti veendunud, et kandideerisin absoluutselt kõikvõimalikesse asutustesse. Up next: ootame.

Võtab sõnad

Minu meelest on iga inimese kodanikukohus praegu lume kallal vingumise asemel suur prügikott seda kohutavat külma ollust täis panna ja see kiiremas korras Kurrunurruvutisaarele saata.

Võistluse võitja selgub: varsti. Praegu ei viitsi selgitada.
Ja kui poodi lähen, toon kohe auhinna ka ära. Ja kui ma seda ära ei joo, siis võib see isegi kellegi veel õnnelikuks teha…

‘Cause I can’t wait to get you home

Aaaah, mulle tõesti tundub, et 2010st tuleb suurepärane aasta. Avastasime Katuga eile enne trenni minu juures enda jaoks uue bändi, mis oli nagu epiphany selgest taevast (ehk kooskõlas kõigega, millest me tavaliselt räägime ja kuidas me tavaliselt väljendume). Nii me siis unistasimegi soojadest ilmakraadidest ja ilusast, kohustustevabast elust. Kui hästi järele mõelda, siis ega suvekuudeni polegi nii üüratult pikk aeg. Kohe on sünnipäev, siis on paar vaheaega ja suures lõpetamisetuhinas ei pane niikuinii keegi tähele, kui kiiresti see aeg nüüd õigupoolest lendab.

Here’s to you, Katu! Et kõik meie suveplaanid läheksid täide!