Tsu-tsu-freiii!

Põgenesime elukaaslasega nädalavahetuseks külla minu emakoju, Stockholmi. Plaanisime seda pikki kuid ja hellitasime lootusi lennukiga tulla. Lõppude lõpuks oleks isegi Ryanair särgi jm seljast röövinud, nii et leppisime tagasihoidlike laevapiletitega (neid saab ju tasuta).

Eile kohale jõudes korjas meid peale tumesinine Volvo ja sõitsime pereväljasõidule Kolmårdenisse, mis on selgelt kõige ägedam loomaaed maailmas. Üks toredamatest atraktsioonidest on kindlasti safari, kus istud gondlisse ja sõidad vaikselt mõne meetri kõrgusel loomade tegevust jälgides. Maa-ala, mis safariloomadele eraldatud on, on tohutu ja selle elanikeks lõvid, karud, kaelkirjakud, põdrad jpt. Ilmselgelt jätsid mulle kõige soodsama mulje mõmmibeebid (väikesed kohmakad põnts-põnts-põnts päris-mängukarud) ja elevandid (neil oli seinas kraan, mille nad londiotsaga alla vajutasid, londi täis imesid ja siis lurrrrrr suhu lasid = ma olin ahvivaimustuses) . Delfiinishow’st rääkimata…

Koju jõudes sõime mu maailma kõige lemmikumat kiirtoitu – thai’d, vaatasime “Salt’i” ja ronisime parrele ära.

Täna käisime ostlemas, sest Hendrikule oli teksapükse vaja. Varem oli ta välismaasortimendi osas äärmiselt skeptiline, aga pidi kaht paari pükse soetades nentima, et mul oli vist siiski õigus. Mul õnnestus nabida kaks i-me-i-lu-sat  kleiti, mida ma teile koju jõudes näidata võin. Väikesele Sirlile ostsime Timberlandist imearmsad roosad sandaalid.

Nüüd ootame, et emme meile oma imemaitsvat kodutoitu teeks (värske keedukartul ja hakklihakaste) ja siis ootame Katut külla, et temaga taguda sirgeks mõned olulisemad maailma asjad ja juua klaasike vahuveini. Tänu tasuta võlupiletitele saame Katu endaga homme Eestisse kaasa võtta, mis on oh so cool!

Nägudeni ja tegudeni!

A ’54 convertible, too

See võis olla laupäeval, kui me käisime Katuga Eesti Kooli jõulupeol, seljas mustad kleidikesed ja jalas kõrged kontsad. Kohale jõudes avastasime, et ei saa sugugi aru, miks nii hirmsasti minema kippusime – inimesed olid täpselt ühtemoodi naljakad ja tobedad, nagu alati, naeratused võltsid ja võltsimadki, kui tavaliselt ja vähemalt pooled loteriipiletid tombolarattas endiselt võidunumbriteta.

Nagu igal aastal, etendasid lapsed jõulunäidendit, mis oli tänavu (vaatamata kõigile meie kibestunud spekulatsioonidele kohvikujärjekorras) tõesti andekas. Naersime (sest oli vaimukas, mitte halenaljakas) plaksutasime, elasime kaasa ja tegime õnneliku lõpu puhul isegi “awwww”.
Selle kõige krooniks avastasime saalist väljudes, et õues sadas lund! Selle aasta päris esimest ilusat laia lund.

Käisime kohvikus ja poodlemas (tühjendasin Make up Store’i lette ikka päris korralikult), kirusime mehi ja Katu õnnetut alaealisestaatust. Kui jutud räägitud, jalad otsast kukkumas ja mufid otsas, kasisime koju.

Kuigi esimene lumi poole tunniga ära sulas, sajab praegu jälle lund ja aknast välja vaadates tundub, et seekord ei ole tegu kõigest ajutise lumevaibaga. Ja nii-iii-i ilus on!

Mis puutub jõuludesse ja aastavahetusse, siis need veedan Eestis, nagu alati. Kohale jõuan 21l. Juhuks, kui teid huvitama peaks

Lõpetuseks küsimus laiale ringile: mis ma Sirlile (5a) jõuludeks kingin? Kas olen lapsevanemasõbralik suur õde ja viin talle riideid ja muud kasulikku jama (stiilis trussikud ja sokid) või lähen mänguasjapoodi ja vaatan välja millegi, mis on nii ahvatlev, et mängi või ise?

Vot ei teagi kohe.

So if you got a trumpet, get on your feet, brother, and blow it!

Mulle hakkab eluvaim sisse tulema ja nii hea on. Ja ega selleks polnudki rohkem vaja kui paari kuud totaalset viletsust ja depressiooni, et seejärel enesel kratist kinni võtta ja otsustada: nüüd aitab.

Täna olen naernud ja naeratanud rohkem, kui viimase kahe kuu jooksul kokku. Tundnud, et elan ja tunnen sellest rõõmu.
Ega ma ei ole teile ju palju rääkinud sellest, mis vahepeal olnud ja ega pole vajagi olnud. Teadke, et minuga on nüüd kõik korras ja et kavatsen lähitulevikus iseendaks ümber… tagasi kehastuda. Keeleuuendustega koos, muidugi!

Enesehaletsuse mustas augus kössitamine võib küll olla suurepärane (et mitte öelda ainus) viis raskete asjadega elus hakkama saada, aga väljanägemisele ta küll head ei tee. Vaatasin täna peeglisse ja ajas naerma (kõigepealt naerma ja siis ahastavalt nutma), missugune käkk ma olen. Mõeldud-tehtud, käisin mina siis ilupoes, et soetada näomaske ja muid hästi olulisi tooteid. Näete, sõbrad? Ma ju ütlesin, et minuga on nüüd kõik korras!

Ja mind teeb rõõmsaks, kui mind ümbritsevad inimesed, kellele ma korda lähen. Kes igatsevad mind, kui mind ei ole ja kes on valmis mulle iga kell appi tõttama. Kõigil ei ole selliseid inimesi.

T*ra ma ei või, kui hea on… elada. Kuidas selle viinaga jäi? Paneme edasi või?

P.S. Mitte, et see kuidagi kellegi tuju parandama peaks (lund ei ole ja mis jõululaupäevast saab, seda mina ei tea; kingitusi pole ka saanud umbes sellest ajast kui olin… väike), aga häid jõule!

Madikenile: On küll vana pilt, jah. Olen endiselt Pocahontas.

What the hell happened to me?

Miks ma ei blogi või?
Sest ma olen täiesti veendunud, et kui ma siia blogi veel tühipaljast saasta ja enesehaletsust postitan, siis mu arvutiekraan oksendab mu täis.
Mul on alati olnud nii äge elu, nii palju mõtteid, nii võimatult kihvte sõpru, toredaid afäärikesi, meisterlikke joomatuure ja suurepäraseid lollusi!

Praegu istun siin ja olen enda tutvusringkonna konkurentsitult kõige igavam inimene. Quote me!

Sõbrad, lubage mulle, et kui ma teiega kunagi keeldun välja minemast, niisama kohtumast või tundide viisi jutustamast… palun andke mulle üks korralik litakas vastu pead, et mõistus koju tuleks?

Detsembris tulen igatahes Eesti ja kavatsen olla jaanuari alguseni. Ja tahan teiega naerda ja viina edasi panna ja rumalusi teha ja… jah!

Ma olen nüüd tagasi. Kavatsen jääda ka.

Goosebumps

Midaiganes Eesti ka ei otsiks (ilmselgelt seda, mida ei ole), siis Rootsi igatahes leidis:

Väikese komparatiivse uurimustöö tulemusena tooksin teie ette ka Eesti vaste Põhja-Euroopa superstaaristandarditele:

Kas ma kahetsen, et ma Eestis ei ela?
Jäägu see teie otsustada, kallid lugejad (vt ka: kategooria “Lugeja haarab sule”) !

P.S. Kui küsite, millal normaalse inimese kombel blogin, vastan, ei tea.
Küllap siis kui juhtub midagi, mis pole liiga isiklik, et sellest pajatada ja on piisavalt huvitav, et mainida tasuks.

Hello, my friend, we meet again

Blogi on jälle ilmselgelt elupuuduse käes kuivada saanud, aga mis sa hing teed, kui a) ei viitsi ja b) pole millest.

Ragnarit pole juba teab mis ajast näinud (ei julge isegi kokku arvutada, aga hakkab vist kolm nädalat tiksuma), kool on endiselt kool (ja uni endiselt sitaks magusam), tööd ega raha just igapäevaselt sülle ei kuku, alkohol eriti ei maitse ja mufid on ka otsas. Et mitte pajatada lõbusat lugu sellest, kuidas emake mõned minutid tagasi nalja tegi:

Ma: Kas tõõõesti pole muffi?
Ema: Ei.
Ma: Fine, lähen tõmban rõdul ko…
Emu: OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOTA, su toas on!
Ma: Ega ikka ei ole küll…
Emu: On-on, ma ükskord panin… (tuuseldab mu riiulite vahel, leiab mufi) Näed, ma ükskord siia…
Ma: Peitsid mu tuppa muffi? Sto tõ maaaama?
Emu: Hihihihi.

Noh, nalja veel endiselt saab. Vahepeal saab muidugi oluliselt vähem, aga mis ma sitast ikka pajatan.

Seagripi tähe all veedetud nädal aega hiljem olen igatahes veel elus ja tegelikult on isegi koolis kihvt, sest kui meie klassi aktivistid tunni ajast sõna võtavad, et arutada, kas flak peaks olema 70 või 85 kohaline, siis on tegelikult päris lõbus. Palju lõbusam on ennast hommikul vara maast lahti peksta, kui tead, et niii vähe on veel jäänud. Ma ei tea, kas pärast esimest koolis veedetud kuud on paslik seda just nii sõnastada, aga üldjoones on see ju ikkagi see päris viimane kooliaasta. Kurat, see on kirjapildis veel ägedam!
Umbes täpselt peotäis päevi veel ja saab hakata välja valima kõige õigemat ja ilusamat valget (traditsioon) lõpukleiti ja koju tellima lõpumütsi, et need pärast lõpuaktust veoautokastis lärmates, tansides ja alkohoolseid jooke pritsides kapitaalselt ära määrida. Tahan kohe-kohe-kohe!

Kui keegi just märkas, kuidas teema konkreetselt ära jooksis, siis võite umbes hoomata, miks mul kirjandite kirjutamine alati just kõige edukamalt ei suju.

Igatahes on kõige sellega nüüd nii, et aeg võiks sel aastal turbolendama õppida ja et seda nalja nüüd kohe ikka saaks ja saaks. Põnevusega ootan, noh!
Mis edasi saab, ei tea. Kuhu minna, mida teha, miks teha, kuidas teha… kui sõsara blogipostitusi lugeda, tekib ju tahtmine lapsepõlveunistused täide viia ja Tartusse ajalugu õppima kasida. Samas oleks praktiline õppida siin ja tasuta. Eriti meeldiks õppida välismaal, aga kuskohast see raha võetakse? Ja praegu on näiteks uni ja tüdimus, praegu tundub hoopis, et oleks targem visata jalad seinale ja teha: mitte midagi.

Reedel tulevad Eestist külla (onu) Martin ja (onu sõber) Kristjan, et käed heeringatünni pista. Küsimusele “mida külakostiks toome”, vastasime nagu ikka “suitsuvorsti ja kärakat”. Ma ei oska praegu kirjutada, aitab ka.

Boom-boom-pow!

Üllatus-üllatus, eestiskäik oli ka sellel korral igati õnnestunud.

Lugematu arvu seikluste hulgast ei puudunud näiteks Pillega Niguliste ees siidrirüüpamine ja üle (liiga) pika aja põgus catch-up ja pisarateni naermine, mis oli kindlasti üks mu eelmise nädala lemmiksündmustest. Istusime ja rääkisime sellest, millest ikka: meestest, jooberdamisest, elust ja koolist. Ning ega ma ikka ei saa jätta mainimata, kui väga ma iga kord teda kohates tunnen, et see tüdruk on nii minu inimene! Nii-nii-nii!

Sealt viis mu tee mind Pille boyfriendi (!) autoga Steffi ärasaatmispeole Kadriorus. Vaatamata eelnevatele spekulatsioonidele kujunes õhtu hästi südantsoojendavaks ja sai veiniklaase kergitatud nii mõnegi väga muheda tüdrukuga. Ja kõigi eluraskuste trotsiks (eluraskuste all pean silmas seda, kuidas frau Steffi õhtu ikka kordaläinuks tembeldada võis ja minu najal koju lohises) jäime kõik ilusti ellu ja hommikul ärgates Steffi asju pakkides saatsime kahekesi mööda ühe kuni mitu päris ilusat kvaliteethetke. Ja ma igatsen teda hirmsasti!

Siis jõudis kätte aeg Ragnariga linnas kohtuda ja Randy auto peale istuda, et äiapapa sünnipäevapeole liikuda. See õhtu polnud ka mitte midagi muud kui lihtsalt suurepärane – hirmus palju süüa (nagu vanainimestepidudele kohane), juua, nalja ja törts sulgpalli ka selle kõige sekka (ei saanud ju jätta mängimata, kui Ragnar mulle muudkui pähe otsustas taguda ja veremaitse suhu kippus tikkuma). Kella nelja ajal kasisime siis telki, youtube‘sime, rääkisime juttu, sõnelesime (ei tea, kelle algatusel) ja vajusime siis unne, et varahommikul tänu telki kõrvetavale päikesele uuesti luugid lahti teha. Mis seal ikka, kasisime reketid käes muruplatsile, sest ega koletu tuumapohmell pole minusuguseid kunagi sulgpalli mängimast takistanud.

Aeg lendas muidugi ka nagu linnutiivul ja eneselegi ootamatult istusin juba kella kahe ajal Ragnari isa autos ja loksusin Keila poole, kus ootas mind Kristi. Kristiga tegime muidugi seda, mida alati : istusime ta imetillukesse autosse, panime auto head ja paremat täis (stiilinäiteks: õlu, õlu, õlu, söök, sääsetõrjevahend ja… õlu) ning asusime teele enda poolt valimata suunda. Kui me lõpuks tänu minu suurepärastele kaardilugemisoskustele läbi ussim*nni (loe: hoolikalt ära peidetud kruusateid mööda) Vargamäele kohale jõudsime, oli pettumus ääretu. Seda Oti ja ta kursakate etendust olin ma nii kaua nii suure ärevusega oodanud, et nähtu oli pigem pettumus, kui elamus. Ma ei oskagi öelda, kas sellepärast, et Ott meid eriti ette ei valmistanud või sellepärast, et me ise lihtsalt erudeeritud daamid ei ole (“Sellel naljal polnud irvikkassikostüümi seljas, ma ei saanud aru!”), aga igatahes oli see hirmus kurb. Ka õhtused plaanid lendasid vastu taevast, nii et vahetult peale etendust viskasime Otiga veel paar head kvaliteetnalja ning asusime taaskord teele. Lõppkokkuvõttes leidsime, et mandril asuv Triigi ei saa iialgi olla pooltki nii äge nagu Triigi sadam Saaremaal (vt ka: sissekanded minu ja Kristi eelmise suve roadtripiseiklustest)  ning maandusime Lihulas Ragnari isakodus. Mängisime varjaste hommikutundideni kaarte (peaesinejaks ikka ja alati Ring of fire) ning kui tähtsad kolm-neli tundi beautysleepi magatud, lohistasime ennast päikese kätte kõrbema.

Selline see elu meil siis oligi. Päikeseline, naerune, joogine, naerune, naerune, naerune ja veelkord naerune. Ja ma võisin tõesti rahule jääda.

Nüüd olen jälle Rootsimaal, tipin teile oma imeilusate küüntega (käisin Maiki juures eile hoolduses) blogisissekannet ja ootan teisipäeva, sest siis saab ju jälle tagasi koju!

Eile käisin Kimmol külas, kus sai (nagu alati) ohtralt nalja ja napsu. Mängisime ilgelt mitu tundi playrays joonistamismängu ja muuhulgas panime põlema näiteks prügikasti (Kimmo viskas konid ära, haha).

Pühapäeval lähen J’ga oma lemmikkõrtsu tina panema ja teisipäeval sõidan koos lemmikutega Eesti poole.

Kui nüüd ilmad ka ilusad oleks, siis ma ei oskaks küll millegi pihta vinguda.
Toodles, mu kallid!

Put on my blue suede shoes and boarded the plane.

Eile Ylvaga tundide viisi jalutades ja juttu rääkides hakkas küll jube-jube külm, aga kuidas sa ütled südamevalus sõbrannale, et sul jäsemed kohe-kohe küljest kukkumas on? Ei ütle ju. Nüüd passin jälle haigena kodus ja mõtlesin, et räägiksin lühidalt sellest, mis aastavahetusele järgnes.

If you can´t handle me at my worst, you sure as hell don’t deserve me at my best!

Me kõik teame, et minuga pole üldse kerge koos olla. Mr D teadis ka, sest ma rääkisin talle. Ma pole elus mitte kunagi kellelegi asju nii ausalt ära seletanud ja üritanud mehele elu nii kergeks teha, kui vähegi võimalik. Ta ei kuulanud. Me sattusime samadesse tülidesse over and over again, sest ta lihtsalt ei kuu-la-nud mind.
Ma üritasin väga pikka aega selliseid pisiasju alla neelata ja naeratades edasi minna, aga kui asi jõudis selleni, et ta iga kord, kui ma südant puistasin ja kaardid lauale lõin, solvus… siis mulle aitas. Mõte tähtsast idüllist ja kooselust pimestas mind piisavalt pikka aega, et viia mind punktini, kus taamal paistev ilus tulevik asendus betoonseinaga. Kõik läks nii kiiresti, et avastasin ühel hetkel, et ei tea üldse, mida tunnen. Tekkis näiteks küsimus: kas ma olen temaga sellepärast, et soovid on selged ja sihid on siirad või sellepärast, et kardan nii hirmsasti jälle üksi jääda?

Ja ma palusin temalt natukene aega, et järele mõelda. Olen enda üle äärmiselt uhke, et olen kõige osas suutnud temaga aus olla, iseasi, kas tema seda hindas, või mitte. Ta ütles, et mõistab ja otsustasime, et ei suhtle, kuni mina endast märku annan. Ta lubas, et püüab eemale hoida.
See püüdlikkus asendus üsna pea msnis kirjutamise, telefonikõnede ja lugematu arvu smsidega. Ma ei vastanud. Mul oli ju paus. Mul oli üle pika aja minu aeg!
Siis tulid sõnumid, kus ta väitis, et mu käitumine on lapsik. Et ühel hetkel olevat kõik nii ilus olnud ja teisel…

Ja ma olin ilmselgelt jälle seinaga rääkinud. Ta ei kuulanud ja mul sai kõrini.

” If you can´t handle me at my worst, you sure as hell don’t deserve me at my best!”

Enne kui nädalavahetusest räägin, pean hästi tähtsaks mainida, et sain täna teada, kuhu märtsis praktikale lähen (20.03-02.04). Mitte, et restoranitöö mingisugune unistuste stsenaarium oleks, aga Champs Elysées’l roogiks kasvõi sitta. Et siis sellised lood.

Nädalavahetuse veetsin Linköpingus (Stockholm-Linköping nagu Tallinn-Tartu, mis on Rootsi mõistes lumme kusta ja kiviga visata) tähtsa D juures. Midagi erilist ei teinudki, passisime niisama kodus ja olime nunnud, rääkisime juttu, sõime hästi (ei saa taaskord mainimata jätta, kui hästi see mees süüa teeb- seekord siis thai cuisine) ja jõime hästi (suurepärane veinivalik amnomnom). Laupäeval magasime pool päeva maha, kaisutasime elutoadiivanil ja vaatasime telekat. Kui kargu alla saime, tuli minna toidupoodi, kust tassisime kaasa pool maailma ja natuke veel peale. Vaaritasin tunnikese pliidi ääres nagu tubli perenaine kunagi ja tulemus oli ilmselgelt vaimustav. Tegin kana apelsinikastmes ja risottot. Hästi tähtis informatsioon…
Hiljem tulid meile külla D parim sõber ja tema… st mingi tüdruk (tal iga nädal uus). Panime neljakesi koos tina ja mängisime seltskonnamänge ja nalja nagu natuke oleks saanud. Ja kuskohast võtan julguse öelda “meile külla”? Reede õhtul helistas D’le tähtis sõber ja küsis, kas kõrtsu lähevad või üldse ei lähe… “see nädalavahetus mitte, Mirjam on kodus”.

Coming up: Tähistame tuleval nädalavahetusel tema juures jõule. Kuuse, glögi, piparkookide ja jõulukinkidega. Stay tuned!