Vammala salat

Minu Soomes Vammala linnas elav “kasuvanaema” Merja teeb seda salatit pea et iga söögikorra juurde ja see on oivaline! Lisaks kõigele on seda imelihtne valmistada. Juuresolev pilt on tänasest grillõhtust issi juures, kus ma tegin salatit viiele. Kogustest tean ma väga vähe rääkida, vajalik on lihtsalt, et kõik komponendid saaksid suutäites võrdselt esineda. Viiele läks igatahes vaja (suure hoolega pestud, kui sooletaudi haigestuda ei taha):

7-10 tomatit
1 kurk
1 melon
2 purki marineeritud fetat (ükskõik millist klaaspurgis ja õlis)
kui fetapurgis pole, siis mõni oliiv (misiganes värvi)
salatit (jääsalat ei lähe, pigem frillice‘t)

Tükelda koostisosad suupärasteks kuid kindlasti mitte tillukesteks tükkideks-sektoriteks, rebi (!) salat ja vala kaussi kõik, mis fetapurgist välja tuleb (õli töötab suurepärase salatikastmena, maitseaineid lisada ei ole sugugi vaja).  Soovitan rohelise salati lisada vahetult enne sööma asumist, sest vastasel korral kipub ligunema. Imelihtne teha, maitsestamisega vaeva ei pea nägema ja tulemus on tõesti midagi fantastilist.

Grill-liha kõrvale sobib nagu näpp sõbra p*rse.

Halloo, kass!

Minu (enam mitte eriti) pisike sõsar sai kümnendal märtsil seitsmeaastaseks. Vahetult enne tema sünnipäevapeo algust tegime koos Hendrikuga Sirlile sünnipäevatordi. Ise olime tulemusega ütlemata rahul, rääkimata maailma suurimast kittyfännist endast.

Pildil kohupiima-vahukooretort hirmsa hulga maasikate, kookoshelveste, šokolaadist lisavarustuse (vurrud, silmad ja kontuur) ja sidrunininaga. On ju hästi ilus?

Töötamine öösiti on veider vabadus

Lõpetasin sekund tagasi pirukatäidiste valmistamise, et hommikul külalistele (“Kas sa teed neid tervele armeele?” – “Sina, mina, Ethel, Madde, emme ja Tuukka = armee!”) maitsvaid ahjusooje küpsetisi pakkuda.
Hakklihapirukate täidise sisse panin hakkliha, peekonit, sibulat ja küüslauku ning maitsestasin paprikapulbri, köömnete, tabasco, muskaadi ja tšilliga.
Kapsapirukate jaoks vaja minevat täidist tehes avastasin, et panin kõik muskaadi esimese täidise sisse. Viskasin (lisaks kapsale ja munale) sisse eilsest veinipeost järelejäänud marineeritud feta ja tulemus tuli yummie-ummie-um. Nüüd löön oma kolmkümmend-midagi ruutmeetrit piinlikult läikima (aukülalised siiski) ja kui suurele ekstaasile ja ootusärevusele vaatamata uni ka tuleb, olen päris õnnelik tüdruk.

Inspiratsiooniallikas

Lõbustan ennast viimased poolteist tundi Aedi blogi lugedes. Väga-väga huvitav, hariv, inspireeriv, ilusate piltidega ja väga hästi kirjutatud blogi! Soovitan soojalt!

Päkapikutants

Leppisime Leifiga paar nädalat tagasi kokku, et kindlasti tuleks minu juures korraldada üks suurem pidusöök. Mõeldud-tehtud! Et mul niigi nädalavahetusel hunnik poisterahvaid külas oli, otsustasime korraldada väikese jõulupeo. Valmistasime ohtrates kogustes head ja paremat, panime põlema küünlad, kuulasime jõululaule ja isegi kõige suuremad küünikud tunnistasid mõnusat jõulusoojust oma südametes. Tegelikult organiseerisime endale ka digitaalkaamera, et tehtut jäädvustada, aga sellega läks nagu alati. Seega minu alandlikud vabandused ja mõned mobiilikaameraga klõpsatud pildid:

Lauale panime korralikud vanakooli piduroad: seaprae, ahjukartulid, hapukapsad, singirullid, täidetud munad, peedi-küüslaugusalati ja küpsisetordi. Kuigi näljased poisid pikalt-pikalt vingusid, et millal ometi süüa saab, leidsime kõik lõpuks, et tegime terve päeva töö ära kõigest mõne üksiku (ja äärmiselt produktiivse) tunniga. Seaprae maitsestasin värske oregano, küüslaugu, nelgi, mee ja palsamiäädikaga. Verivorstid ostsime: poest. Kartulitoimkonnas oli Leif ja pistis hulka porgandilaastud, tilli, oreganot, jahvatatud paprikat ja huuulgaliselt küüslauku. Hapukapsa hautasime tumedas õlles ja pistsime sekka natukene mett. Peedisalatisse panime küüslauku ja sinihallitusjuustu, singirullide koostis sai nagu alati (et Leif oli singirullikomitees, tulid nad hääästi maitsvad ja uskumatult ilusad – mul pole ju kannatust) ja täidetud munade täidisesse panime lisaks muule klassikalisele ka järelejäänud singirullitäidise. Koogi jaoks ostsime poest küpsised, hapukoore, kohupiima ja tumedat šokolaadi, kodust leidsime kreemi jaoks kohvi ja natukene kirsimoosi. Šokolaadi sulatasime tööpinna ja aja kokkuhoiu kaalutlustel hapukapsapoti kohal. Poisid kiitsid ja kardavad emadele rääkida, kui hea söök tegelikult oli. Sest kuigi olevat siililegi selge, et kodus nii head ei saa, tekkis hirm, et äkki ei saa üldse.

Kui kedagi peaks huvitama, kuidas asi täpsemalt käis või missugust retsepti ülalnimetatu jäljendamiseks kasutama peaks, ärge kartke küsida!

Suitsujuustusupp

Kui ma täna härralt küsisin, mida ta (peale kohupiimakoogi, mis meil praegu ahjus küpseb) õhtul süüa sooviks, küsis ta, kas ma suitsujuustusuppi oskan teha. Sel hetkel veel ei osanud, aga nüüdseks võin ennast suitsujuustusupikunniks tituleerida. Otsisin esialgu nami-namist retsepti, aga see, mille sealt leidsin, tundus jube rasvane lurr olevat. Lõpuks kukkus asi välja umbes nii:

Soetasime kangi suitsujuustu ja paki vahukoort, puljongi tegin ise (keetsin soola ja pipraseguga vees porgandi, sibula, peterselli, paprika ja küüslauguga) ja leidsin kapist mõne supilusikatäie Merevaiku, kaks küüslauguküünt ja pool paprikat.

Olles keetnud puljongi tegin suitsujuustu väikesteks tükkideks ja panin ta keskmisel tulel potti elama (ise samal ajal usinalt vispliga vehkides). Kui suitsujuustutükid ära sulasid, lisasin vahukoore ja hakkisin küüslaugu ning paprika imepisikesteks tükkideks.  Kees kuni oli suppimeenutava tekstuuriga.

Väga maitsev oli, proovige ka!

Kesse laulab köögis?

Et seoses uue elustiiliga (loe: süsivesikuvaba dieediga) kadusid menüüst vanad head praekartulid ja nuudlid, olen sunnitud köögitoimkonnas tunduvalt loomingulisem olema, kui varem. Dieet ise töötab nagu kellavärk, muuseas, tänan küsimast. Magu on ümbermõõdult terved viis sentimeetrit õhem, energiat ja jaksu jääb ülegi ja mis põhiline: nälgimine on välistatud. Ainus, kes ristirahvaga ühes kiidulaulu ei laula, on mu rahakott. Kartul, nuudel ja muu säärane tavapärane lobi on odav – juurviljad, või, rasvased juustud-piimatooted ja liha paraku mitte. Sitematel aegadel söön muna (munapuder, omlett, praemuna, täidetud munad, munavõi…) ja kapsast, nüüdsest, olles soetanud partnerkaardi, ka Selveris allahinnatud viinereid. Parematel päevadel olen meile improvisatsiooni teel vaaritanud kõiksugust head ja paremat. Toon teie ette ühe üsna õnnestunud pala:

Liiga lihtne ja uskumatult hea kana-kookosesupp neljale:

• 3-4 kanafileed (mina panin neli, aga liialdasin ilmselgelt)
• pakk kookoskoort (kookospiimast kõvasti rasvasem ja kallim, samas kordades mõnusam)
• pakk vahukoort (35%)
• 2 šalottsibulat (võib ka tavaline olla, aga šalott on ikka… parem, noh)
• 1 punane tšillikaun
• maitsesta tunde järgi:
• karri (pane-pane julgelt!)
• kartulimaitseaine (ei tasu seostada õlist tilkuvate friikartulitega, selles on koriandrit, mis annab supile väga palju juurde)
• ja küüslauguga (soovitan lisada vähemalt kaks küünt, ise panin kolm suurt)

Kuivata fileed enne hakkimist nt majapidamispaberiga (et kana pind pruunistamisel võimalikult ühtlane ja mõnus saaks) ja haki seejärel piinliku täpsusega ilusateks kuubikuteks (kohustuslik). Pane nad koos törtsu oliiviõliga potti (ideaalne oleks küll wok, aga mina kahjuks endale sellist luksust lubada ei saa) elama ja haki samal ajal sibulad, tšillikaun ja küüslauk nii peeneks, kui viitsid. Viska potti ja lisa maitseained. Kui kana valmis, lisa kookoskoor (ta tuleb pakist välja kõva klotsina, aga sulab täiesti iseseisvalt ühtlaseks kooreks) ja lase sulada. Nüüd lisad tunde järgi vahukoort, kuni supp saavutab soovitud paksuse ja tekstuuri. Lõpetuseks maitse (ma eeldan, et teete seda kogu protsessi väitel nii tihti, kui jaksate, aga igaks juhuks peab ju mainima) suppi, sest tõenäoliselt tegi kookoskoor kupatuse liiga magusaks. Lisa veel maitseaineid, tõsta taldrikutesse, kaunista soovi korral rukolaga ja voilà! You haz soup.

• Koostisosad on rasvased ja see on teadlik valik. GI-dieet tahab vähe süsivesikuid ja palju rasva.
• Järgmine kord lisan supile sparglit. Näib hea mõte olevat.

Proovige järgi ja andke teada, mis arvasite!

It’s a beautiful day

Tänase fantastilise kevadilma puhul otsustasime Pillega jalutama-pildistama minna. Mõeldud-tehtud! Näitan teile järgmises sissekandes, kui sõbratar koju jõuab ja minuga ka pilte jagab.

Praegu tegin endale näiteks maailma parimat munaputru (muna, sink, suitsujuust, paprika, sibul nomnom) tomati, kodujuustu ja röstsaiaga. Toidu kõrvale luban endale ühe Tõmmu Hiiu

Mul trimmer käes ja kaitseks ees on prillid, et kõigist tigudest vaid näkku pritsiks pool.

Kolisin mõneks ajaks maale, et Matile (vanaisale) seltsiks olla, talle süüa valmistada ja aias nii palju tööd teha, kui vähegi võimalik.
Nii ma siin siis elan, eile korjasin marju, pesin ja kuumutasin purke ning tegin lõpuks mustasõstra-vaarikamoosi. Söögitegemise ja aiatööde vahele olen paari päeva jooksul ära mahutanud kaks kohupiimakooki.
Mati tuleb varsti töölt ja selleks ajaks kavatsen teha naabrinaistelt (maailma parimatelt naabrinaistelt) saadud kapsast hakkliha-kapsahautist. Ja toon põllult värskeid kartuleid ja kasvuhoonest tomateid ja peenralt kurke ja… Nom.
Hirmus on see, et mu kõrvad valutavad. Mõlemad. Vaheldumisi. Kui üks lõpetab valutamise, läheb teine täiesti lukku ja hakkab mõni minut hiljem jälle peas kumisema ja põhjustab sellist piina, et öösiti näiteks magada ei saa.
Aga noh, ilm on ilus, marjad magusad ja töö tahab tegemist. Ja kapis on valuvaigisteid, mis valu natukenegi leevendavad. Kõige paremini leevendas valu muidugi internetis šoppamine. Ostsin jope, kaks paari kingi ja kaks vööd. Ise olen rahul!

P.S. Ma ei tea, kas memme elutöö hulka kuulus ka vaarikausside käituma õpetamine, aga jube toredad on nad küll! Sest ei ole nii, et igas suures ilusas vaarikas on sees üks uss, ei! Meie vaarikaussid kogunevad kambakesi ühte vaarikasse ja söövad selle ära. Ja teevad sealjuures vaarikate korjamise palju-palju lihtsamaks.

P.P.S. Ragnar tuleb mulle homme hommikul külla, kavatsen talle teha kodumoosiga pannusid.

Laurent Wolf – No stress

Kuulan pealkirjas olevat laulu kahel põhjusel: esiteks on selles täpselt piisavalt palju rütmi ja powerit, et koristamine edukalt sujuks ja teiseks on mul närvid lihtsalt niiii läbi praegu, et vaja natukene mindset‘i muuta. Kogu päev möödub ilmselgelt koristamise, hüsteerilise närvitsemise, toidupoodides shoppamise ja köögitoimkonna tähe all. Õhtuks olen ilmselt nii kuradi väsinud, et ei taha mingisugusest kuramuse sünnipäevast kuulda ka. Host‘in õhtul seitset inimest ja ma ei ole absoluutselt suutnud välja mõelda, mida ma neile pakkuma peaks.
Kuna mu sitane ema on minu ja mu projekti hüljanud, tõttab mulle appi Gerli, mis on niii suur lohutus…

Nii palju siis hetkeseisust. Õhtul, nagu ma juba mainisin, söön oma tüdrukutega kodus õhtust ja joon veini… ja pärast kella kahtteist lähen Ylva ja Mr D’ga välja.
Annaks jumal, et järgmised 13 tundi perse ei kuku… need ju ikkagi mu viimased 13 tundi alaealisena.

Oh wait?! Number 13 toob ju õnnetust….