Kristi kirjutas täna enda lapsepõlvest ja tahtis, et mina ka enda omast pajataks. Ma ei teagi, kas ma kunagi oma lapsepõlvest niimoodi mõelnud olen, pigem on pahad asjad mällu sööbinud kui head. Aga kui Kristi rääkis, kuidas ta poistega onne ehitas, meenusid mulle mu enda naabripoisid ja meie suurejoonelised onnid. Kui Kristi mainis legoklotse, tuli meelde, kuidas issi mulle alati Saksamaalt legokomplekte tõi ja minuga kõhuli põrandal maju ehitas. Ja kuidas sa siis jätad kirjutamata kui äkitselt nii palju häid asju meelde tuleb?
Ma olin väiksena kuramuse hakkaja tüdruk, seda ma mäletan. Uusi ideid oli mul koguaeg sületäitega varnast võtta ja kuigi need mulle mõnikord saatuslikuks osutusid, oli kelleltki suuremalt ja targemalt igasuguse nõu või loa küsimine absoluutselt välistatud. Öeldakse ju, et “sada korda mõõda, üks kord lõika”. Ma pigem lõikasin ja siis sain selle eest räigelt pähe, aga õnneks ei ole mul kunagi headest (ja mõnikord sutsu idiootsetest) vabandustest puudu jäänud. Ma pole siiamaani selgeks saanud, et kõige parem lahendus igasugustele pahandustele on nende üles tunnistamine. Väiksena olin näiteks täiesti veendunud, et söögilaua ääres põrandale pillatud kartulitüki jalaga vaiba sisse hõõrumine ja samal ajal emale pingsalt silma vahtimine (et ta tähelepanu kõrvale juhtida) on märksa targem idee kui kartulitüki üles võtmine. Kes see siis ikka tahaks, et ema arvab, et ta laps on pudilõug?
Kogu oma teadliku elu olen ma olnud kohutav püromaan. Ma mäletan, kuidas me ükskord “maa-memme” juures maal lage värvisime ja kuidas ka mulle tehti ajalehepaberist müts. Ma panin selle põlema. Maja ka, peaaegu.
Kui vanaema suurema kahju likvideerinud oli ja hüsteeriliselt minuga riidles, vaatasin ma talle suurte üllatunud silmadega otsa ja pakkusin välja, et alati saab ju uue mütsi voltida ja et rumal on ajalehepaberist peakatet niiviisi taga nutta.
“Maa-memme” juures mulle meeldis. Sest kui põllult, peenardest, puudelt ja põõsastest oma väikese valge käega absoluutselt ükskõik mida noppida saab, et see näiteks suhu pista või joostes kööki vanaemale viia, pole väikesel inimesel õnneks mitte midagi muud vaja. Pealegi oli minu maa-memme kõige parem vanaema ja sõber maailmas. Ta voltis minuga tundide viisi pabernukke ja oli ainuke inimene maamuna peal, kes mulle õhtuti unejutte luges. Ta võttis alati kõiki mu tegemisi väga tõsiselt ja käitus minuga nagu täiskasvanuga. Kui ma tema aiamööbli ümber nihutasin ja ta aias kohviku avasin (kus ma pakkusin oma klientidele muuhulgas näiteks porisuppi ja võilillesalatit), andis ta mulle nõu ja võttis mu tegemistest sajaprotsendiliselt osa. Tänu talle ja ta piiritule fantaasiale olid mu mängud alati väga tõepärased ja pööraselt lõbusad
Meie Võiküla-suvilas (mis asub Muhus) veedetud aeg oli ilmselt see periood mu elus, kus väike Miiu otsustas, et elu oleks hoopis parem elu kui mul ka noku oleks. Ma mängisin barbiedega ka, aga kui mulle oleks antud valida, kas naabripoistega hiliste õhtutundideni väljas mängida või toas sõbrantsidega Barbie moeshow’d teha, siis olgem ausad, ma poleks hetkekski kahelnud. Ma mäletan, et kuigi mind natuke kiusati, sest ma olin kamba pesamuna ja kohati liiga… tüdruk nende karmide meestemängude jaoks, siis olid meie koosveedetud ajad kõige lõbusamad ja meeldejäävamad.
Mitte ükski vineeri- või lauajupp ei jäänud mitte kunagi kellegi kuuri- või laudapõrandale vedelema. Kõigest saeti/taoti/vesteti eriti olulised ja vajalikud esemed, näiteks ehitasime kümneid onne, võistlesime vibulaskmises (meenub praegu, et sellel alal oli skill 0) ja püüdsime mere ääres ise tehtud õngedega kala. Kui me koos ujumas käisime, olime me alati nii kaua vees ja lollitasime, kuni huuled lillaks ja kõik lihased külmast krampi tõmbunud olid.
Me mängisime Rooside sõda, mille hulka kuulus üksteise luuramine, peakorterites salapaberite peitmine ja üksteiselt väga olulise ning salajase informatsiooni varastamine. Ükskord ajasime lahinguväljal üksteist taga ja Martin murdis jala. Me olime kõik nii mures ja kui ta haiglasse sõitis, käisime teda vaatamas ja viisime talle ristsõnu ja ajakirju. Me olime nii suured sõbrad, mina, Martin, Marko, Ander, Andre ja Kaarel.
Aga ega ma ainult poistemänge ei mänginud. Oskasin olla nii usin pereema kui ka tõsine beib.
Neid kordi kui ma otsustasin oma tukka lõigata või vanaema fööniga juustesse lokke keerata (tangid jäid alati juustesse kinni, kannatus sai otsa ning käärid tulid alati appi) ei saaks ma kõigi oma jäsemete peal ka kokku lugeda.
Mõnikord sain endale roosast plastmassist meigikomplekte ja võõpasin oma silmalaud eresiniseks ja põsed roosaks.
Vahetevahel võis juhtuda, et lakkisin oma koera küüned roosaks. Ema ei saa siiamaani aru, kuidas ma sellega hakkama sain. See loom ei püsinud sekunditki paigal, rääkimata siis sellest, et ta pidanuks laskma kellelgi enda peal iluprotseduure sooritada.
Ma pole mitte kunagi putukloomi kartnud. Mu lapsepõlvetoas oli kunagi klaver, mille taga elas ämblik Ämpa, kelle eest me emmega hoolt kandsime. Ämpa oli mulle metsikult oluline.
Lugema õppisin kolme-aastaselt ja kirjutama neljaselt.
Mulle meeldis väga joonistada ja meisterdada. Ja kaunistada. Ja mööblit nihutada.
Ma armastasin söögitegemist. Mõnikord panin tatrapudru koos metallkastruliga kuueks minutiks mikrolaineahju ja terve tuba haises, aga enamuse ajast olin tõsine kokatädi, küpsetasin maa-memmega kokaraamatust leitud retseptide järgi sadu erinevaid küpsiseid/kooke ja tegin üksi kodus olles erinevaid salateid. Vett keetma õppisin räigelt hilja, mis meenus alles praegu ja on imelik.
Kogu oma lapsepõlve-aja tahtsin juristiks saada, päriselt ka. Mulle meeldis metsikult rääkida, vaielda ja kõiki teisi lapsi enda pilli järgi tantsima panna. Ma teadsin jumala kindlalt, et minust saab jurist. Hindasin vist natuke üle oma võimeid.
Armunud olin ka sada korda ja nutsin juba päris väiksena poisse taga. Kui irooniline.
miiu
võtsid sõna