Et ma juba pikemat aega Hendrikule räägin, et hädasti oleks vaja teatrikülastus ette võtta, viis seesama hirmus armas noormees mind naistepäeva puhul Draamateatrisse “Pansot” vaatama.
Voldemar Panso tähendust ja vaimusuurust on raske hoomata, nagu ka tema mõju tolleaegsele ühiskonnale ja kultuurielule. Esiti seetõttu, et pea võimatu on luua ettekujutust ja arusaama millestki, mis jääb minu jaoks nii kaugeks. Sellele vaatamata puudutas miski (või pigem kõik, kogu tervik) nähtud lavastuses mind sügavuti. Mait Malmsten, kes mulle oma varasemate (minu jaoks tuttavate) rollidega pigem mittemidagiütlevaks jäänud, suutis nimiosa peensusteni välja mängida usutavalt ja… liigutavalt. Ka näidendi kirjutanud Paavo Piik, kes Panso elupäevil veel sündinudki polnud, tõi äärmiselt oskuslikult esile kõik selle, mis mulle kui teatrikülastajale kõige relevantsem näis.
Aeg, ruum ja minu võhiklus muutusid ebaolulisteks ja minuni jõudis Voldemar Panso kogu oma hiilguses. Ilmselt täitis tükk oma põhifunktsiooni: vaatajani tuua Panso suursugusus ja rõhutada, kui väga siia maailma temasarnaseid inimesi vaja on.
Kokkuvõtteks: sai naerda, sai äratundmisrõõmu, paar pisarat poetada ja kõige tipuks veel targemaks ka. Võin mütsi maha võtta küll.




võtsid sõna