“Reaalsus vaheldub illusiooniga, konkreetsus ebakonkreetsusega. Pinnad kõiguvad, tasandid muutuvad, aeg rullub edasi, siis hüppab tagasi, muutub ajatuks … ja äkki – mõte katkeb. Tuli infarkt. Aga võibolla oli kõik haiglas. Võibolla unes”.

Et ma juba pikemat aega Hendrikule räägin, et hädasti oleks vaja teatrikülastus ette võtta, viis seesama hirmus armas noormees mind naistepäeva puhul Draamateatrisse “Pansot” vaatama.

Voldemar Panso tähendust ja vaimusuurust on raske hoomata, nagu ka tema mõju tolleaegsele ühiskonnale ja kultuurielule. Esiti seetõttu, et pea võimatu on luua ettekujutust ja arusaama millestki, mis jääb minu jaoks nii kaugeks. Sellele vaatamata puudutas miski (või pigem kõik, kogu tervik) nähtud lavastuses mind sügavuti. Mait Malmsten, kes mulle oma varasemate (minu jaoks tuttavate) rollidega  pigem mittemidagiütlevaks jäänud, suutis nimiosa peensusteni välja mängida  usutavalt ja… liigutavalt. Ka näidendi kirjutanud Paavo Piik, kes Panso elupäevil veel sündinudki polnud, tõi äärmiselt oskuslikult esile kõik selle, mis mulle kui teatrikülastajale kõige relevantsem näis.
Aeg, ruum ja minu võhiklus muutusid ebaolulisteks ja minuni jõudis Voldemar Panso kogu oma hiilguses. Ilmselt täitis tükk oma põhifunktsiooni: vaatajani tuua Panso suursugusus ja rõhutada, kui väga siia maailma temasarnaseid inimesi vaja on. 

Kokkuvõtteks: sai naerda, sai äratundmisrõõmu, paar pisarat poetada ja kõige tipuks veel targemaks ka. Võin mütsi maha võtta küll.

Simon & Garfunkel – Bookends

Beautiful.

Kas teist keegi aru sai, kuhu jõulumeeleolu sai?

Katy B – Katy on a mission

Täiesti kohutav, kuidas mulle see lugu meeldib. Nii head sõnad, nii mõnus (ja natukene hüpnotiseeriv) meloodia ja kaasahaarav beat, ilusa häälega imeilus tüdruk… Ma väga ei igatse tavaliselt purjus masside hulka higistesse öölokaalidesse, aga seda lugu kuulates küll!

In this room of darkness I ain’t undercover
That won’t stop my prowess rubbing off on to another
Elevating higher as my body’s moving lower
Now I’ve reached my element you better move over oh

But he doesn’t he blocks my way
I try to push past but he wants to play
So I sip his drink as I hold his gaze
Ooh

When we erupt in to the room
And hear the sub go boom
A feeling easy to resume
This right here I swear will end too soon
So I sink in to the tune
As I inhale the fume
A feeling easy to resume
This right here I swear will end to soon

(This right here I swear will end to soon)

My limbs seem to move what the beat dictates to me
I push in to the middle the sound becomes a part of me
Taking me back to that sweet familiarity
Making my adrenalin rise I feel the eyes on me

Sip the bottle now don’t be slow
Keep up with me as we lose control
Keep up with me as we lose control

When we erupt in to the room
And hear the sub go boom
A feeling easy to resume
This right here I swear will end too soon
So I sink in to the tune
As I inhale the fume
A feeling easy to resume
This right here I swear will end to soon

(This right here I swear will end to soon)

When we erupt in to the room
And hear the sub go boom
A feeling easy to resume
This right here I swear will end too soon

Kõik müügiks!

Müüa kolm piletit reedel toimuvale Faithlessi kontserdile! Pileteid müün 200.- odavamalt, kui nad praegu eelmüügis on. Levitage infot! 

AINULT ÜKS PILET ALLES!

Filmiõhtu

Natuke liiga predictable plot ja hüsteeriline taustamuusika minu maitse jaoks, aga ma ei väsi Leonardot kiitmast. Ta etteaste antud linateoses pole muidugi “Blood diamondiga” võrreldav, aga meeletult hea näitleja on ta sellegipoolest. Võib-olla isegi mu lemmiknäitlejate pingereas teine, kohe Johnny Deppi järel.
Igatahes vägagi nauditav ja mõtlemapanev film, soovitan igaljuhul.
Üldmulje põhjal oleksin “Shutter islandile” andnud kaks palli viiest, aga final twist vahetult enne lõputiitreid andis kindlalt kolmanda juurde.

You wanna be rich, you wanna be kitsch, you wanna be the bastard of yourself.

(Pealkirjas on Damien Rice – Woman like a man, mis on ühtlasi ka üks fantastilisemaid lugusid, mida ma elus kuulnud olen.)

Mul ei ole tegelikult selle lume vastu põrmugi, sest lumes püherdada mulle ilmselgelt meeldib. Samas istuks mulle tunduvalt paremini see, kui ma saaks varbad jalamaid rannaliiva suruda ja taustaks Shwayze – Buzzin’it kuulata. Lisaks igasugustele suvehetkedele ja -idüllidele, mida me kõik niivõrd ootame, oleks mul isiklikult tagumine aeg kapist väja kaevata kingad-kleidid-jakikesed, sest iga päev lumelauajope sisse pugedes hakkavad ilmnema klaustrofoobia tundemärgid. Ja ma ei tee isegi nalja.

See selleks. Tegelikult on oluline mainida, et enese debiilsus tõi taaskord kaasa kapitaalse nurje, millest tulenenud emotsionaalse kahju heastamine võib sel korral osutuda tunduvalt keerulisemaks, kui tavaliselt.  On the bright side tõotab järgnevast tulla ääretult meeldiv nädal, sest mul on niii palju toredaid (nii uhiuusi  kui ka igivanu) sõpru, kes kõik otsustasid ühte linna kokku tulla.

Lisaks kõigele mõtlesin, et mul on hädasti õmblusmasinat vaja. Kas kellelgi on Tartus õmblusmasinat, mida nad ei kasuta ja tahavad mulle laenata? Mind tabas eile öösel välgu kombel loomingulisus ja nüüd ma pean hakkama kiiremas korras ideid teostama…

Tähtis teadaanne:

Kõik, kes vähegi saavad (loe: kui käed-jalad selle peale otsast ei kuku või ihu suure jõupingutuse tõttu verest tühjaks ei jookse) peavad minema Von Krahli “Kuningas Lear’i” vaatama. Laupäevani saate minna. Homme ei saa, homme näitlejad puhkavad.

Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et peate seda kindlasti nägema. Ma ei oska ega taha ühtegi halba sõna öelda, sest hirmpika kahest vaatusest koosneva tüki jooksul ei tulnud kordagi tüdimust ega und, sest naerda ja nautida sai kogu raha eest (õpilasele 100, suurele inimesele 125 krooni). Pikemalt arvustan siis, kui olen laupäevasel grand finale‘l ka ära käinud.

Mina lähen teist korda veel. Tulge teie ka!

Säutsun

“500 days of Summer” oli sulaselge pask ja “The Royal Tenenbaums” oli fantastiline.
Ainsaks sünnipäevakingiks oli jope, mille ostsin endale ise. Lemmikpoisid tõid lilli ja austaja saatis šampanjat.
Alandusel ja pähes*ttumisel lõppu ei näe, aga see, et sõpru hädas tuntakse peab üha enam ja enam paika.
Ananassimahl maitseb ka praegu.

Säutsutud!

‘Cause I can’t wait to get you home

Aaaah, mulle tõesti tundub, et 2010st tuleb suurepärane aasta. Avastasime Katuga eile enne trenni minu juures enda jaoks uue bändi, mis oli nagu epiphany selgest taevast (ehk kooskõlas kõigega, millest me tavaliselt räägime ja kuidas me tavaliselt väljendume). Nii me siis unistasimegi soojadest ilmakraadidest ja ilusast, kohustustevabast elust. Kui hästi järele mõelda, siis ega suvekuudeni polegi nii üüratult pikk aeg. Kohe on sünnipäev, siis on paar vaheaega ja suures lõpetamisetuhinas ei pane niikuinii keegi tähele, kui kiiresti see aeg nüüd õigupoolest lendab.

Here’s to you, Katu! Et kõik meie suveplaanid läheksid täide!