Andke mul andeks kui mõni sõna vahel vähem sai või kui mu käed unustasid mõnikord mõne pai!

Tuleb taaskord tunnistada, et mu blogist on saanud täiesti kasutu tühimik internetiavaruses ja mul võib-olla isegi on natukene häbi. Aga tuleb samas tunnistada, et polekski väga aega siin teie uudishimu rahuldada – vähe sellest, et ma vähemalt kodus silmi arvutiekraanist puhkan (sest arvutit: ei ole), tuleb lisaks kõigele muule (vähesel määral) tegeleda ka sotsiaalse elu arendamisega. Enamuse ajast loodame, et kodust väljumise asemel tuuakse elu meile tuppa,  sest töö, Loore ja kõigi muude maailma asjade (sealhulgas uue kodu otsimine, kolimine ja muu) kõrvalt on lihtsalt hirmus raske… noh, viitsida.

Vaatamata sellele ajasime Loorega jalakesed üleeile pärastlõunal kõhu alt välja ja otsustasime onu Kimmole Põltsamaale külla minna. Bussisõit läks vägagi libedalt, sest tita märkas terve tee stoilises rahus uneleda. Käisime esimest korda koerakese elus ujumas (mis meile ka väga meeldis), jalutasime, grillisime, jõime natukene õlut ning rahmeldasime (tegelikult rahmeldas Loorega väike Ats, kes hirmsasti loomi armastab) aias kuni uni peale tikkus ja telki magama kasisime.  Väga tore reis oli ja Kimmo on endiselt hästi armas sõber. Hea teada, et maailm vahepeal teistpidi pöörlema pole hakanud.

Tulime varahommikul tagasi Tallinnasse, et kodu ära koristada ja Ethelit (meie kõige armsamat kaitseinglit) külla ootama hakata. Viimane tuli koos küpsiste (mitte ainult koera- vaid ka mõnusate vaniljeküpsistega, mille ma aja peale pintslisse panin), käraka ja kvaliteetajakirjandusega (loe: Cosmopolitan).  Nii see elu meil käibki, lisaks ilgele hunnikule kohustustele on meil igatahes hästi palju toredaid sõpru-sõbrannasid, kes meid abistavad kui meil on raske ja kes on meile seltsiks kui meil on igav.

Eriti Huvitavaid Seiku tuleb viimasel ajal ette üsna vähe, aga igav meil küll ei ole. Ma proovin kindlasti edaspidi tihedamini raporteerida, seniks aga ilusat hilissuve, sületäitega rõõmu ja mõned pildid meie elust teile. Toodles!

Pilte tulevasest kodust, väikesest Loorest (kahekuune kutsu),  emmest & Kaubamajast (st Evest, kes sai hiljuti 50-aastaseks), piinlikke fotosüüdistusi mu edevusest, Madikenist (kes enne maailmaränduriks hakkamist mu elutoas minuga õlut jõi ja head/halba nalja tegi) jm.

Sometimes I feel I’ve got to run away.

Et istun Tartu-kõik väikesed minu jaoks mittemidagiütlevad maakohad-Tallinn-bussis, mis hilineb umbes pool tundi, mõtlesin, et teeks midagi kasulikku.

Kuna Tartust ära tulemine seekord palju raskemaks osutus, kui paljudel teistel kordadel, hakkasin huvi pärast läbi lugema ut.ee’d. Avastasin muuhulgas, et välismaalasena polegi kooli sisse saamine nii utoopiline. Kui nüüd keeletestid ja hinnete teisendamised ja võib-olla akadeemiline test välja arvata.

Kaalun ikka tõsiselt seda Taaralinna kolimise mõtet, iseasi muidugi, kas ka kooli saan ja kas keegi tahab kogu seda lõbu rahastada.

Paar päeva tagasi ülikooli peahoonest mööda kõndides meenutasin vanaisa  prorektorikabineti kirjutuslaua taga pastakate-markeritega mökerdamist ja seda, kui vahva oli nii väikesel inimesel (see oli siis kunagi, kui ma ehani lille ja rohuga mängisin) istuda nii suures kontoritoolis. Mulle meeldis juba siis mõelda, kui imetore oleks olla üks neist, kes tulid ülikooli mitte ainult koos oma taadudega, vaid päriselt sellepärast, et neil sinna asja oli. Kas ma ei peaks siis vähemalt üritama? Rääkimata sellest, et Taaralinnas elavad üks kuni mitu mu fantastilist sõpra (vt ka: samateemaline kommuun orkutis).

Et bussijuht vist natukene kardab suuri sõidukeid ja neist möödumist, veereme rahulikult kuuekümnekilomeetrise tunnikiirusega pealinna poole ja ma võin stoilise rahuga edasi jaurata. Noh, nii järgmise kahe nädala eest ette ära!

Mis puutub koolivaheaega, oli jälle hirmus tore. Jõuludele järgnenud aeg möödus Steffiga minu juures kvaliteethetki nautides. Kutsusime külalisi, sõime kurki, poolitasime viinereid  ja jõime palju veini. Muuhulgas sain teisel peopäeval kogemuse võrra rikkamaks: esimest korda minu teadliku elu jooksul sai kärakas vara otsa ja vaatamata sellele kohutavale tragöödiale jätkus pidu samas tempos ja nalja sai seitsmeni hommikul.

Kui me Steffiga paar päeva hiljem hüvasti jätsime, panin mina oma sada asja kokku ja kasisin bussi peale, et Tartusse sõita. Käisin Kristi juures, kes väikese õllejoomingu käigus lubas peeti teha ja tegelikult uuel aastal juba tegi ka (minge vaadake Kristi juurest retsepti, need olid tõesti fantastilised). 31. hommikul nööris ta mulle korseti selga, sest ilmselgelt jõudis kätte legendaarne aastavahetusetraditsioon, mille otsustasime Effega sel aastal (eelmisel?) veeta Käärikul, teemapeol. Teema oli rock ja meie kostüümid umbes täpselt niivõrd ägedad: Marilyn Manson ja Dita von Teese

Pidu möödus üllatavalt lõbusalt ja isegi suurem kärakajoomine ununes pralle käigus ära. Hommikul ärkasime endalegi suureks imestuseks täiesti adekvaatsetena ja mitte kuuse alt, vaid pigem Effe juurest. Magasime une enam-vähem täis, nokkisime üksteise kallal tunnikese, tegime ennast inimesteks ja läksime kohtuma Effe sõpradega. Sõime Meranos pitsat ja jõime õlut (mina kui peen daam jõin õlut ja Effe jõi siidrit) ning jõudsime üsna üksmeelselt järeldusele, et on ilmtingimata hädavajalik sõita Tartusse Effe juurde.  Lõpuks olime siiski Raimondi juures, jõime, vaatasime mõnd totrat videot mu sõgedast parimast sõbrast, kantseldasime vähemadekvaatseid kamraate ja lõpuks läksime mulle tundmatul põhjusel *trummipõrin* klubisse.

Vähemadekvaatsetel sõpradel oli klubis muidugi lõbus, aga ise otsustasime pärast mõnd üksikut tantsu ja hullumeelsust, et oleks ikka targem koju magama kasida. Tegime veel sitast saia (poissmeestekorter kurat), mina peitsin ennast maailma kõige mõnusamasse Narniasse ja siis vist kasisime kunagi magama ka. Mitte küll koheselt, sest vähemadekvaatsed sõbrad pidasid vajalikuks üksteist kiusata – kui üks magama läks, kisas teine täiest kõrist, et all korrusel on tulekahju. Ohvriks langenud sõbrake hammustas nalja läbi (vabandust, asjaosalised teadsid rääkida, et operatsioon katkestati naabrite öörahu huvides) alles siis, kui viimane juba poole koridoritrepi peal oli.
Õnneks ei olnud kamraadid nii väsimatud nagu alguses tundus ja peagi jõudis kätte aeg magama minna.

Ülejäänud paar päeva veetsime niisama logeledes ja telekat vaadates ning nalja, naeru ja ilusaid hetki sai, nagu alati, kogu raha eest.

Nüüdseks oleme Kimmoga jõudnud minu Tallinna-koju, poes käinud ja isegi kõhud pelmeene täis parkinud. Vaatame lolle telesaateid ja üritame otsustada, millal Rootsi sõita või üldse mitte sõita. Kuigi olen ise pigem viimase variandi poolt, selgus vist just, et läheme kolmapäeval.

Peaks nüüd 2009nda aasta kokku võtma ja siis puhkama. Puhkama ja mängima.

Quickpress

Eile oli ilgelt hea päev ja täna ärkasin neli tundi varem, kui oleks pidanud, et rõdul emmega kohvi juua ja lunndddd vaadata. Meil on niiii palju lund!

Ja oi ma soetasin eile endale midagi suuurepärast! Ja ülehomme on viimane koolipäev ja siis saab ju Eesti ja…

Happy holidays!

Edited: J’ai rendez-vous avec des fous qui vivent la guitare à la main, du soir au matin.

Ma ei kujuta ette, kas te teate, kui raske on siin elu kõige paremaid hetki teile kirjapildis ette kanda. Mitte, et kirjeldamiseks sõnadest puudu jääks, üldsegi mitte. Pigem on hirmus kõige seda uuesti läbi mõelda ja siis iseendale tunnistada, et pole mitte midagi parata - need ajad on been and gone.

Suurest kiindumusest teie vastu trotsin nostalgiavalusid ja (olgem ausad) laiskust ning püüan teile natukenegi edasi anda.

Nagu ma juba mainisin, veetsin oma esimesed ilusad kevadnädalad seal, kus ilusaid kevadnädalaid kõige õigem veeta on – Pariisis.
Sõitsime me sinna umbes seitsmekümnekesi ja moodustasime sealjuures valdava enamuse hotellikülastajatest pisikeses Etap Hôtel‘is La Villette’i linnaosas. Vaatamata varasematele spekulatsioonidele tuleb ikkagi tõdeda, et hotelliga meil vedas, sest olgugi, et toad olid pisikesed ning linoleum ja plastmass põhilisteks märksõnadeks, oli koht ikkagi puhas ja võrdlemisi mugav. Vähemalt arvestades sellega, mis me ta eest maksime (loe: praktiliselt mitte midagi).

Kuna peagi selgus, et karjakesi suhtlemine on ilmselge jaburus, jagunesime üsna kiiresti väiksemateks seltskondadeks. Õhtud veetsime pärast tööd erinevaid brasserie‘sid (e. restorane) avastades ja paremates õhtust süües ning kui kõigil olid kõhud täis ning hotelli naasmiseni jäänud veel vähemalt tund, võis vapramaid sõdureid (nt. mind) leida ka baarist tequilat (ja kõike muud, mis põleb) hävitamast. Nädala sees (enne tööpäevi) oli curfew kell 23 ning nädalavahetustel kell kaks öösel. Kõigi suureks imestuseks jõudsime me londid õigeks ajaks ära leotada ning ei kunagi rohkem kui pool tundi (no tund) hiljaks jääda.

Esimestel õhtutel pidasime hirmus vajalikuks käia kohalikke ööklubisid vallutamas. Mõeldud-tehtud. Esimese laupäevaõhtu veetsime Showcase‘is hirmkalleid drinke juues (loll pea vist veel ei tea, et enne kodust väljumist tuleb teha lõhnad juurde) ja meie jaoks tundmatu house‘i saatel perset keerutades. Vahetult enne lahkumist tutvusid paar neiut rikka pooleteise meetri pikkuse (ma ei tee isegi eriti nalja) pranslasega, kes meid siis oma lauda kutsus ja meid kindlameelselt täis jootma asus. Ise seda noormeest muljetavaldavaks ei pidanud, aga midagi tas ilmselgelt oli, sest üksikute minutite jooksul võisin leida iga viimase kui ühe tüdruku oma seltskonnast temaga aelemast. Iseendalegi üllatuseks õnnestus mul neiud prantslase iminapa haardest lahti kiskuda ja nad õigeks ajaks koju vedada.
Mis ajast ma vastutustundlik olen?

Õnneks leidsid hiljem üksteist need inimesed, kelle jaoks suure karjaga ringi laaberdamises puudus igasugune võlu. Paremad Pariisis veedetud hetked olid ikkagi need, kui sai ihuüksi Montmartre‘s või Marais‘ ringi jalutada, näiteks crêpes‘e näost sisse ajada ja ahelsuitsetada. Ilmad olid enamasti ilusad ja päikese käes jalutades võis küll tunda, et see siin nüüd ongi hingerahu.

Teiselt kohalt paremusjärjestuses võib leida näiteks loo sellest, kuidas istusime Timbaga Sacré Coeur‘i treppidel, rääkisime elust ja maailma asjadest (loe: lolli juttu), jõime veini ja kuulasime, kuidas kohalikud tšurkadest elupõletajad kitarri saatel jorisesid.  Ilm oli soe, vein oli hea ja päris esimest korda nädala jooksul tundsin, et tean, kus olen ja tunnetan seda iga väiksemagi rakuga oma kehas. Ma ei tea miks ja kuidas, aga see õhtu lõppes igatahes hirmsas-hirmsas koomajoobes. Ja õudsalt lõbus oli.

Ka viimase õhtu veetsin Timbaga, kes tuli minuga (vastu tahtmist) hotelli kokku saama. Tõmbasin jalga latekspüksid ja kontsad, keerasin juuksed lokki, värvisin huuled punaseks ja viisin Timba kohta, mis oli kahe nädala jooksul kujunenud absoluutseks favoriidiks. Koha nimi oli Pattaya Beach (kuigi meie seda ukse kohal ilutsevate neoonkaunistuste järgi lihtsalt Palmiks kutsusime) ja selle võluks olid selle baari omanikud ja baaridaamid, Sarah ja Nadia. Koht ise oli pisike urgas, kus olid punased sametdiivanid ja -troonid, palju 50ndate Hollywooditeemalist nänni, palme ja muud sellist (hubane, noh).  Kuna ma baaridaamidega juba üsna varakult (nii umbes esimesel õhtul) heaks sõbraks sain, oli vastuvõtt baari sisenedes edaspidi hästi soe ja lõbus. Eufoorilise kiljumise ja kolina saatel valasid tüdrukud meile tasuta shotid ja pidu võis alata. Nii me siis seal jõime ja tegime muffi (no headel sõpradel ju ikka lased toas suitsetada), tantsisime, tegime bodyshot‘e (enamasti mina koos Sarah ja Nadiaga) ja viskasime nalja.

Edit: Ma siis jätkan nüüd, panen mõned pildid ka. Otsida eriti praegu ei viitsinud, eks ma kunagi panen mõne veel.

No igatahes pidi juttu olema viimasest õhtust Pariisis. Läksime siis Timbaga sinna Palmibaari ja jõime minttut/drinke/vahuveini, lobisesime veits ja liikusime siis linna. Ma ei suuda praegu päris täpselt meenutada, mis sai või mis ei saanud (kordaläinud õhtu), aga kõigepealt viis Timba mu kuskile nunnusse urkasse, kus vist jõime GT’d (aga pole kindel), siis ootasime seal kiizut ja ma jonnisin veits, siis läksime Social club‘i, kus tegime lollusi (nt kaks kätepaari mu kleidi all avastusretkel jms ebasündsad ja amoraalsed asjad) ja lõime tantsu. Sinna tegelt üldse ei tahtnud minna, sest olin seal juba paar korda pidanud igavuse kätte ära surema, aga purjus pea ei tea ja puudus jaks Timba veenmisoskustele vastu panna (sissepääs oli ka tasuta). Küll aga trotsisin Timba entusiasmi hiljem klubist lahkudes, kui tema ja kiizu tahtsid minna Truskelisse edasi. Mina tahtsin ka, aga mu klassivend pidas oluliseks mind koju vedada. Maksis takso eest ka ja tegi mulle pai, et ma niisugune tubli tüdruk olin.

No ja nii palju siis sellest. Hommikul ärkasin tund aega äratuskellast hiljem selle peale, et õpetaja uksele tagus ja mõtlesin, et huvitav, kas minu silmad kainet päeva ka näevad… aga kui ma nägin hiljem naabritüdrukute näoilmeid ja nende klassivendade poolt täisoksendatud (very classy, poisid) tuba, siis hakkas juba tunduvalt kergem. Pakkisin ülehelikiirusel asjad, käisin tüdrukutega lõunatamas (päris hirmus hakkas, kui endal oli niii paha olla ja esimene mõte menüüd jälgides oli õlu. Selle mõtte panin vaikselt sinnasamasse tagasi, kust ta tuli), ostsin endale ”Mama Africast” (mingi nunnu Aafrika hõimunänni ja kitsenahast asjade pood) kiisupildiga rahakoti (palju ägedam, kui niimoodi kirjeldades kõlab), käisin poest veini kaasa ostmas ning istusin siis bussi, et vaikselt surma saabumist oodata. Surma ei tulnud, küll aga kripeldas südames väike kurbus, et kuhu ma nüüd lähen? Et see seal oligi juba mu kodu, mis nüüüd saab?
Tagasi Rootsi jõudes ja oma maailma parimasse voodisse kerra tõmbudes mõtlesin ümber. Mu kodu on ikkagi mu kindlus.

Live from Paris

Ma ei viitsi praegu uldse blogida, kull aga voin uudishimu rahuldamiseks copypaste‘da kirja, mille eile emmele kirjutasin. Ei midagi uleloomulikult intrigeerivat, lihtsalt pure facts. Intriigidest kirjutan parooliga ja kunagi hiljem. Koju joudes teen fotosissekande. Scout’s honor!

too on supppppercool, see on megasuur ja prestiizikas, me tootame kohvikus mitte restoranis (restoran on yberpeen) aga kuna me oleme toestanud et oleme tublid siis nad hakkavad meid vaikselt sinna ka laskma. ma naiteks eile sain seista restorani garderoobis ja kliente tervitada ja lugematut arvu burberryt ja guccit riidepuudele riputada. sofia oli tana ylemise korruse saalis tool ja homme on minu kord.
managerid on meil vaga oraperses-tyypi aga saame nendega praeguseks megahasti labi sest tootame nagu loomad ja superhea meelega. kogu restoranis-kohvikus on kokku 120 inimest lepinguga tool, peaks andma aimu selle suurusest. kook on nagu laburint ja koik on nii suur ja aurune ja kokad karjuvad uksteise peale ja koik on niiiiiii tuupiline hells kitchen-teema. meie peale keegi ei karju, sest me ei anna pohjust. see kes koigi sonul on koige kurjem tadi oli meiega tana megarahul. lounat soome tasuta nii et kokad teevad hommikul johkra laari kolme-nelja erinevat rooga ja siis ise tuleb endale tosta ja lounaks valmis panna, seal tuleb muidugi kuunarnukid kaiku lasta sest hea ja parem saab kiiresti otsa. samas on koik sitaks hea. eile soime head (mitte just vaga MEDIUM rare, pigem nagu raw, aga sitaks n2mma) liha ja hautatud juurvilju, t2na ka liha, kanaquichei ja porgadipyreed.
kohvikus on kaks rootsi tydrukut, nad on ylitoredad, abivalmis ja superasjalikud (raagivad perfect prantsat). me seda opetajatele ei raagi. hihihi.
sofia, tydruk kellega tootan, on torrrreeeeee ja tookas ja ei vingu ja teeme nalja ja…
restoran on tapselt triumfikaare korval. lahhheeee!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

prantsuse keel paraneb koguaeg ja raagin rohkem ja rohkem. too juures on koik igati valmis raakima aeglaselt. see on super.

cecile ja kompanii* tegid yleeile tubades alkorazziat. meil polnud midagi. hahaha, joke`s on them. cecile raudselt meganarvis et pole nagu suga ammu vestelda saanud. tema kiuste kaitun korralikult…

koik loob oitsele ja mul silmad sugelevad nagu gnuud (?), tulime teel toolt koju hotelli enne internetikohvikusse sisenemist apteegist labi niiet sellega on asi ants.

puhapaeval motlesime minna hommikul vara kohe koiki vaatamisvaarsusi kaema. KOIKI! alustades eiffeli torni 2h jarjekorrast lopetades notre dame ja montmartrega. onju hea mote?

head veini nagu poleks veel saanud. pean sellele veel motlema.

nuud lahen ostan toidupoest juustu ja leiba ja mahla ja soon nii ohtust. ostsin tana esimese paki suitsu siit. suda tilgub verd.

halb on see, et pole veel kohale joudnud et olen siin, seega pohjustab teadmatus ebamugavustunnet. koduigatsus on ka. oosel naen oudusunenagusid.

imestan, et kotu  saiasoomisest lahti pole, aga onneks saame nyyd tool korralikult suua. muidu on ikka kergema vastupanu teed mindud (loe: mcdonalds, odav ju).

pilte ei saa saata sest mul ple digikat ja nii on raske kedagi digikaga siia vedada ja neid siia toppida. kyll aga on pilte TEHTUD nii et koju tulen siis naed.

ei tea kas jaksasid labi lugeda aga ise motlen et peaks koik olema, p2ris asjalik raport tuli.

koik on elus ja terved, kedagi pole roovitud ja kui vaja siis poisid tulevad ohtul pimedas hotellist metroosse vastu. nagu naiteks eile kui tulime tydrukutega ohtusoogilt.

IGATSEN ROPPU MOOODIIII, VARSTI JALLEEE!!
musimusikallikalli ja sorri et pole tapitahti… siin niigi raske, klaviatuuril on A asemel Q. paris lollakas.

________________________________________________________
* – Cècile on meie juht ja opetaja. Ok, tegelt nagu pigem lihtsalt opetaja.

ça, c’est Paris!

Klaviatuur ja arvuti on halvad, nett on hingehinnaga ja uni tikub silma… aga ma tahtsin öelda, et olen elus, terve ja onnelik!

Pistke mulle oma aadressid meilitsi postkasti, et ma teile kaarte saata saaks!

P.S. Raha sooritab kadumistrikke.

Hit the road

Ma siis lähen nüüd. Pariisi. Lähen istun autosse ja sõidan lennujaama.
Sealt Oslosse, et viimases kuus tundi passida. Kas jään ellu? Kas suren ära?
Ladies and gentlemen, place your bets.

Aa ja… soovige mulle edu ka. Mul läheb seda tõenäoliselt VÄGA vaja.

Reisipalavik

Lõppppuks ommmmeti on asjad pakitud – ma pole midagi läbi mõelnud ja enamus asjad lendasid kohvrisse küll pigem juhuslikult, aga mis tehtud, see tehtud. Kaasa sain kaks paari teksasid (ühed jalas teised kotis), oma ereroosa peokleidi (ja no paar-kolm tavakamat kleiti ka), sitaks maikasid, ühe kampsuni, ühe jaki, tennised, kahed saapad ja ühed mustad kingad tööl käimiseks. Kolisin kosmeetika väiksemasse kotti üle ja… käsipagasis võtavad ruumi ainult mantel ja vibreeriv kaelapadi (olen vanainimene). Tegelikult on neid asju kindlasti rohkem kui ma siin ennist kirjeldasin, aga üle 15 kilo mu kohver nüüd küll ei kaalu. Kurat ja põrgu, kui kaalub!

Nüüd on metsik uni ja pigem tahaks sooja voodisse teki alla Jänkule kaissu pugeda, aga sellist luksust ei võimaldata. Ootan, et ema kuue minuti pärast üles ärkaks ja mulle seltsiks oleks. Ma ei taha üldse kodust ära minna. Mul on juba koduigatsus. Emmeee…

Mida kindlasti koju ei tohi jätta? Passi? Krediitkaarti? Sigarette? Hambaharja?
Mulle ju ei meeldi niimoodi reisida, ma ei taha suureks kasvada, ma ei ttttahaaaaaaaaaaaaaaa!

Edit: KÜMME KILO! BOOOO-YAAAAH!

Hu-huhh.
Kui ma eile nutsin, et minu elu kõige tähtsam kodu, Otepää, on mu jaoks võõraks jäänud, siis praegu mõtlen, et küll ma ikka olen rumal tüdruk. Sinna jõudes oli kõik täpselt nii nagu ükskord kunagi ammu- bussilt maha astudes täitis südant sõnuseletamatu soojus ja mu hing tundis, et on jälle kodus. Helistasin Effele, kes oli koos Timo ja Jürgeniga seal, kus said veedetud maailma parimad hetked… nimelt oma garaažis. Neid nähes ja kallistades oli selline tunne, et ei tahagi mitte kunagi enam kusagil mujal olla ja nostalgia võttis peaaegu mõistuse peast. Mu hästi tähtis parim sõber demonstreeris mulle oma hästi tähtsas mosses maailma kõige parema ja võimsama heliga muusikasüsteemi ja oli ise sellest nii vaimustuses, et võttis lausa südame härdaks. Mingil hetkel tuli Kaspar ka ja kõik oli jälle nii nagu vanasti, tegime halba nalja, kuulasime muusikat ja olime muidu hästi toredad ja mis põhiline- koos. Passisime niisama hästi kaua väljas, kuni saabus Ott ja läksime koju. Hüpitasin ta imepisikesi kassipoegi (persse see allergia, kui väikesed nirgipoegi meenutavad kassipojad alles hiljuti silmad on lahti teinud) nii kaua, kuni ta Liisuga “hüvasti jättis”. Ja siis kui Ott tagasi tuli, läksime koos pimedas jalutama, nagu alati. Vaatasime tähti ja Ott rääkis mulle õudusjutte (kõige jubedamat tüüpi õudusjutud on need, mida keegi kunagi kogenud on, seda ma pean teile nüüd küll ütlema). Lõpuks oli mul muidugi süda saapasääres ja võpatasin iga pisema asja peale, aga Ott võttis kaissu ja puhusime varajaste hommikutundideni juttu. Ma ei tea, kas elus on üldse õigemat kohta, kui Oti rinnal magades…

Hommikul snoozisime nii kaua kui vähegi andis ebameeldivat ärkamist edasi lükata, vaatasime natukene telekat (Kanepi oli nii tubli, peaks vaatama, kuidas tal lõppude lõpuks läks) ja varsti jõudis kätte ka see hetk, kui Kaspar helistas ja ütles, et nüüd on aeg Tartu poole liikuda. Võtsin siis oma sada asja (sealhulgas kasvuhoonest saadud värsked tomatid+salatilehed ja kohvitassi, mille Ott käskis mul kaasa võtta, et ma ikka jõuaks kohvi ka juua) ja istusin autosse. Kaspariga veedetud üürike aeg oli muidugi kvaliteetne, nagu alati.

Olen nüüd Kristi kodus tagasi, kes ise läks Müra ja Masaga kaltsukatripile.
Praegu kuulan Gabreli “Octobre’it”, teen muffi ja olen eluga igati rahul.
Õhtul lähen Otilt saadud piletiga Suisapäisa jt. ühistuuri-asja vaatama, hea õnne korral jõuan ka öisele filmile. Vot.

“Nii hea, et nemad on minul ja et ka mina olen nendel.”

don’t you ever for a second get to thinking you’re irreplaceable

Eks ole mu elus olnud ka mõnevõrra paremaid hommikuid. Lausa võiks öelda, et sitemaid hommikuid on olnud väga vähe. Minnes tülli oma vanaemaga ja saades veidike ehmatava üllatuse osaliseks, olin Haapsallu jõudes üsna katki ja kurb. Aga praegu juba täitsa elan, sest olen koos oma kuldsete (umbes sama kibestunud) tüdrukutega, kes on mulle igati nõu ja jõuga toeks ja kelleta oleks praegused hetked ületamatult rasked.

Peas aga tiirleb mitmeid küsimusi. Näiteks tahaks teada, miks perekonda ja selle liikmeid ise vabalt valida ei saa? Ja siis tahaks küsida, et… miks kurat keegi kunagi aru ei saa, kui hea ja väärt tüdruk ma olen?

Aga nüüd võtan oma kallite tüdrukutega viina ja olen igati rahul. Tunne on turvaline ja mujal ei tahakski praegu olla, kui Madikeni ja Kristiga Haapsalus. Persse kõik muu.