Birthday girl!

Meie väike Loore sai kuu lõpus (passi järgi 25. mail) aastaseks! Palju õnne sünnipäevaks, tüdruk!

 

Spekulantidele

“Flexi rihm ei sobi kohe kindlasti kutsikale esimeseks jalutusrihmaks, sest selle rihmaga ei õpi kutsikas omanikku jälgima ja tunnetama ning harjubki tirima.”

Allikas: www.koer.ee

Sõpruse puiestee

ja on ju tore elada siin ime-imelises ilmas
kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab
ma nutan ainult siis kui miskit on mul silmas
ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head

Küsin endalt: kas täna on hea päev? Samas vastan ise: on küll! Et millest selline rõõm tingitud on või?

Ma ei leia praegu isegi sõnu, et seda rõõmu kirjeldada. Tegelikult peaksin üleüldse praegu otsustama, kas minna Loorega koeraparki või hoovi mängima.  Noh, sest selle viitsimisega on nagu kõige muuga … aga samas on tore, kui koeralaps õnnelik on. Tassisin oma sooja jope ka talvekorterist välja, nii et võib vist karupüksidki jalga tõmmata ja mitmeks tunniks õue külmetama minna.

Toodles!

I love you guys!

Frosty the dog

Korraldasime maja taga hoovis pereürituse: mina ja Hendrik rookisime reipalt lund ja väike Loore jooksis enam kui reipalt mööda hoovi/tänavat/lumehangi ringi. Enne õueminekut parkisime muidugi kõhud korralikult täis, endale ja härrale tegin singi-juustutäidisega pannkooke (hapukoore-hapukurgikastmega muidugi) ja Loore sõi jõulupeost järele jäänud seapraadi ja verivorste. Vehkisime õues lumelabidatega umbes neli tundi ja tuppa tulles pesime/kammisime ära väikese koeraplika, kelle ladyparts’id ühtlaselt lumepallidega kaetud olid. Rampväsinud Loore tudub voodis ja mina kogun ennast, et pessu minna. Hästi mõnus õhtupoolik igatahes, mul on maailma kõige armsamad musipallid!

Ajudoonorlus

Ärkasin ilmselgelt kümme minutit tavalisest väljumisajast hiljem ja kuigi jõudsin ennast ilusaks teha ja õigel ajal tööl sisse logida, on tänane päev juba suutnud eriti halenaljakalt välja kukkuda. Kõned on tavalisest pikemad, sest mõte ei jookse ja kõige krooniks suutsin a) kontoriköögis suure tassitäie kohvi maha ajada ja sealjuures termostassi ära lõhkuda b) paar minutit hiljem uuele katsele minnes espressomasina juures oma kaks krooni maksnud kakao ümber lükata. Ise veel üritasin endale sisendada: täna on hea päev, täna on hea päev, aga mis sellest siis välja tuli? Vähemalt ma võin peeglisse vaadata ja (loota, et täna mul veab) näha ilusat ja blondi inimest… või, noh, see… 

Ma ei saa muuseas jätta mainimata, kui hea meel mul eile oli, kui ma facebook‘ist lugesin, et Faithlessi kontsert jäetakse ära. Ma müüsin enda piletid üleeile õhtul maha! Can I get a boo-yah? Kahju ainult, et inimene, kes need ostis, nii meeldiv noormees oli…

Taaskord teeb rõõmsaks, et Marite tuleb täna tööle ja et me saame koos katseaja lõppu tähistada (ma ei pidanud üldse silmas jooma pööramist, aga nüüd kui ma selle kirja panin, tuleb viinakurat raudselt kimbutama). Vähemalt ei pea homme hommikul üksinda tööle tulema.

Loore oli vahepeal tõbine, aga nüüd on temaga jälle kõik täiesti okei. Ostsin talle eile uue kotitäie hirmkallist lemmikloomapoetoitu ja mõned koeraküpsised ja peekonimaitselised närimispulgad (nagu meie emmed-issid meile lapsepõlves kommi ja puuvilju tõid, kui me haiged olime) ja ta oli täpselt sama hüsteeriline mänguhoos ekstaasikiisu, nagu alati. 

Töö juures hakkas kümme minutit tagasi tööle tuletõrjealarm ja kõigi eelduste kohaselt peame me tööd edasi tegema. Natukene naljakas muidugi küll, kui klient helistab ja ma pean talle seletama, et see kõrvulukustav klirin, mida ta kuuleb, on tuletõrjealarm. Mis värk sellega on üldse, et Rootsis tähendab tuletõrjealarm eranditult seda, et kõik evakueeruvad silmapilkselt ja meie firma ohutusnõuetes on seevastu kirjas, et tuleb ikka oodata, kuni keegi uurib välja, kas ikka on tulekahju. On kellelgi kogemusi tuletõrjeõppuste ja muu sellisega teistes asutustes? Mismoodi see asi tegelikult käima peaks?

Otsi lolli, kes ei kardaks kolli

Eileõhtune lõust ja outfit:

Ma ju ütlesin, et ma olen ginger. Kõrvarõngad sain Gerdalt vahetuseks kuue maika vastu.

Pluus: H&M (aitäh, Gerda!)
Kõrge värvliga teksad: Peak performance
Kuldse pandlaga vöö (nähtamatu, aga vajalik): Second hand, 20.-
Pintsak: H&M
All paremal nurgas featuring: Loore

Tagi: Topshop
Kott: Zara
Saapad: Kaltsukast, 40.-
Loore roosa kivikestega jalutusrihm: Bosse lemmikloomakauplus, 85.-

Käisime eile Loorega Gerda juures playdate‘l (Gerdal on neljajalgne sõber Pipi, kes viimati minu lapsega meeleldi mängis, eile pigem võõrastas), tegime vesipiipu ja oleksime end isegi purju joonud, kui poeskäiku ei oleks ära keelatud. Rääkisime sirgeks mõned meid huvitavad teemad ja viskasime paar nalja kuni Henri meile järgi tuli ja koju tõi. Täna teeme minu juures sleepoveri ja loodame südamest, et seekord poodi lubatakse minna.

Et ma suurema osa septembrist haiguslehel olin, võtavad käesoleval kuul tõenäoliselt maad maailmaraskused ja Suur Nälg. Vältimaks igavest viletsust lähen mõne tunni pärast tööle ja teen kõik endast oleneva, et teenida hästi palju raha (vt ka: postituse pealkiri).

Ilusat päeva, musi, kalli ja pai ka peale!

Keep your grind on, girl… it’s your love, it’s your world.

Got my dreams, got my life, got my love
Got my friends got the sunshine above
Why am I making this hard on myself
When there’s so many beautiful reasons I have to be happy

Mu praegune tervislik seisund on väheke nigel (vt ka: kuhu ma selle spargelkapsa ja joogivee võin panna?), aga tuju on enam-vähem rõõmus. Tööpäev algas rõõmusõnumiga: Marite tuleb täna tööle! Ma ei tea kui paljud teist kontoritööd on teinud, aga teadke, et seda risti on koos naerukajakast hingesugulasega tunduvalt kergem kanda kui üksinda.

Täna õhtul läheme tibulinnuga tähtsat etendust vaatama, sest tunneme mõlemad hirmsasti puudust teatrielamusest, rääkimata sellest, kuidas tundub absurdne minemata jätta, kui avaneb suurepärane võimalus Otti näitlemas näha.

Mis veel? Lülitusime Madeleine’ga (minu sõbranna/ajutine korterikaaslane) eile LCHF‘ile (low carb high fat) ümber, et jaksaks a) elada b) trenni teha c) kehamassi endaga kaasas kanda. Dieet ise on äärmiselt mõnus, süüa saab kõike, mis toidab ja maitseb ja tean eelnevast kogemusest, et toimib ka ideaalselt. Keerulist pole seal midagi – ära tuleb jätta jahu- ja piimatooted ning suhkur, süüa tuleb palju liha, juurvilju ja rasva.  Eile tegime näiteks õhtusöögiks kaelakarbonaadi (siga) küüslauguvõiga, keetsime kõrvale brokolit ja salatiks tegime coleslaw (uskumatu, kuidas tühipalja kapsa ja majoneesi segu nii meeliülendav võib olla). Kõik täiesti süsivesikuvaba. Proovige ka!

Igava dieedijutu juurest tähtsamate teemade juurde naastes: süsivesikute vältimine tähendab küll õllest loobumist, kuid miski ei takista mind veini nautimast või kanget kärakat kurgust alla kallamast (ilma magusa pealejoogita). Laupäeval plaanime väikest grillpidu sõbranna suvilas Nõval (mis ei ole Tartus ja kus Loorel ka tore on, ärge pahandage, Vanemuise tänava tüdrukud). Tulge kõik kohale, paneme sellele suvele (mis on üle läinud täielikuks sopasügiseks, aga mis siis sellest) nüüd ühe korraliku pauguga punkti.

Kokkuvõtteks: elu on tore, korter varsti täielikult sisustatud ja veel ilusam kui praegu, Loore on tubli ja kuuletub (õpime kutsikakoolis käituma ja trikitama), hing on sees ja rahul, tööl käimine pole veel konti murdnud ja inimesed on endiselt ilusad ja head. Mis ma sellelt elult veel tahta oskan?

Andke mul andeks kui mõni sõna vahel vähem sai või kui mu käed unustasid mõnikord mõne pai!

Tuleb taaskord tunnistada, et mu blogist on saanud täiesti kasutu tühimik internetiavaruses ja mul võib-olla isegi on natukene häbi. Aga tuleb samas tunnistada, et polekski väga aega siin teie uudishimu rahuldada – vähe sellest, et ma vähemalt kodus silmi arvutiekraanist puhkan (sest arvutit: ei ole), tuleb lisaks kõigele muule (vähesel määral) tegeleda ka sotsiaalse elu arendamisega. Enamuse ajast loodame, et kodust väljumise asemel tuuakse elu meile tuppa,  sest töö, Loore ja kõigi muude maailma asjade (sealhulgas uue kodu otsimine, kolimine ja muu) kõrvalt on lihtsalt hirmus raske… noh, viitsida.

Vaatamata sellele ajasime Loorega jalakesed üleeile pärastlõunal kõhu alt välja ja otsustasime onu Kimmole Põltsamaale külla minna. Bussisõit läks vägagi libedalt, sest tita märkas terve tee stoilises rahus uneleda. Käisime esimest korda koerakese elus ujumas (mis meile ka väga meeldis), jalutasime, grillisime, jõime natukene õlut ning rahmeldasime (tegelikult rahmeldas Loorega väike Ats, kes hirmsasti loomi armastab) aias kuni uni peale tikkus ja telki magama kasisime.  Väga tore reis oli ja Kimmo on endiselt hästi armas sõber. Hea teada, et maailm vahepeal teistpidi pöörlema pole hakanud.

Tulime varahommikul tagasi Tallinnasse, et kodu ära koristada ja Ethelit (meie kõige armsamat kaitseinglit) külla ootama hakata. Viimane tuli koos küpsiste (mitte ainult koera- vaid ka mõnusate vaniljeküpsistega, mille ma aja peale pintslisse panin), käraka ja kvaliteetajakirjandusega (loe: Cosmopolitan).  Nii see elu meil käibki, lisaks ilgele hunnikule kohustustele on meil igatahes hästi palju toredaid sõpru-sõbrannasid, kes meid abistavad kui meil on raske ja kes on meile seltsiks kui meil on igav.

Eriti Huvitavaid Seiku tuleb viimasel ajal ette üsna vähe, aga igav meil küll ei ole. Ma proovin kindlasti edaspidi tihedamini raporteerida, seniks aga ilusat hilissuve, sületäitega rõõmu ja mõned pildid meie elust teile. Toodles!

Pilte tulevasest kodust, väikesest Loorest (kahekuune kutsu),  emmest & Kaubamajast (st Evest, kes sai hiljuti 50-aastaseks), piinlikke fotosüüdistusi mu edevusest, Madikenist (kes enne maailmaränduriks hakkamist mu elutoas minuga õlut jõi ja head/halba nalja tegi) jm.